SAKSA EKSPRESSIONISM JA NATSIONAALSOTSIALISM

 

Sissejuhatus

   Essees kirjeldatakse natsionaalsotsialismi mõju ekspressionistidele. Kuna ekspressionismile  natsionaalsotsialism otsest mõju ei avaldanud, sest sel ajal kui natsionaalsotsialism (edaspidi ka NS) tekkis, oli ekspressionismiperiood kultuuris lõppemas, küll aga oli mõju ekspressionistidele, kes jätkasid oma loomingut Natsisaksamaa diktatuuri olukorras. NS mõju ekspressionismile on tagantjärele, keelati ja hävitati vaid juba ilmunud teoseid.  Siit ka võiks teemat jätkata Saksamaa teise diktatuuri – DDR-i perioodis ekspressionistide ja ekspressionistliku kirjanduse käekäiku. Selgema pildi saamiseks, vaatleme enne ekspressionismi ja natsionaalsotsialismi eraldi. Essees on selguse huvides kirjeldatud ka futurismi ja dadaismi, mis eksisteerisid ekspressionismi ajal ja mis hiljem sattusid NS huviorbiiti.

 

   Ekspressionism

   Ekspressionism oli saksa ja Austria-Ungari impeeriumide kirjandus. Peaaegu kogu kunstivaldkonnaüleselt kestis periood 1910-1925. Saksa ekspressionism jaguneb kaheks, enne ja pärast Esimest maailmasõda, nimetati „das neue Phatos.“ Varane periood kestis 1909-1912 keskusega Berliin ja alguse sai Curt Hilleri organiseeritud „üliõpilaste ja noorte kunstnike liidust.“  Teine periood algas 1914 kuni 1925. aastani. Kui esimese perioodi peamisteks tunnusteks on maailma katastrofaalsus, reaalsed pildid, inimkonna masintsivilisatsioon ning selle halvad tagajärjed, apokalüptiline torm, mis hävitav vana kodanluse ja selle maailma. Simultaansus luules, kus iga rida esitab uue, testega sidumata sündmuse. Manifestatiivsus ja skandaalid. Ekspressionismi teine periood ootas samuti saabuva maailma hukku, maailmasõja koledused mõjutasid ekspressioniste hakkama patsifistideks. Sõda ja selle koledused ongi peamiseks teemaks. Kuigi ekspressionistlik kirjandus  polnud poliitiline ja parteiline, oli selles ometigi esindatud kommunistlik radikaalne vasaktiib ja siit me juba leiame ühed põhjused, mis hiljem natsionaalsotsialism ekspressionismi põlgas. Ekspressionismi tegelik mõju oli kuni natside puhastusaktsioonideni ja jätkus sõjajärgsel ajal abstraktse ekspressionismina (Hennoste 2016 : 206-213).

   Ekspressionismis tekkis talle vastandlik kunstivool – dadaism. 1918. aastal esitas grupp kunstitegelasi Berliinis „Dadaistliku Manifesti.“ Dadaism sündis juba veidi varem, 1916. aastal   Zürichis patsifistlike loometegelaste algatusel, kes olid seal maailasõja eest pagenud, kuid 1918. aastal oli nende keskuseks juba Berliin. Nad kasutasid ekspressionistlikke šabloone ning laenasid paljutki futurismist. Pidasid reaalsust ja ratsionalismi kunsti allakäigu põhjuseks. Esitasid absurdi (hiljem liitusidki Pariisis sürrealistidega), esitlused näisid primitiivsd ja skandaalsed solvangute loopimiste tõttu. Dadaism oli samuti patsifistlik. Peaviljelejad: Richard Huelsenbeck (1892-1974), Hugo Ball (1886-1927), Hans Arp (1887-1966). Kunstivool lõppes samal ajal kui ekspressionism ja dadaism oli samuti natsionaalsotsialismi kultuuripoliitikas taunitud (GDL 1989 : 559).

   Ekspressionismiga ühel ajal sündis ka futurism, mille alguseks on 1909 Filippo Tommaso Marinetti (1876-1944) manifestiga „Mafarka il futurista“ („futurist Mafarka), millel on sarnasusi saksa ekspressionismi esimese perioodi ideedega, futurism vaatas samuti tulevikku, kuid destruktiivsuse asemel oli uue ühiskonna ülesehitus ja võitlusvalmidus ning see paelus natsionaalsotsialismi, ennekõike itaalia fašismi (Frenzel 1972 : 536). Ekspressionismi aeg jäi Saksamaal Wimari Vabariigi aega 1919-1933, mil riigi eesotsas oli president Paul von Hindenburg (1847-1934) 1925-1934.

 

Kui NS võttis futurismist ühiskonnavõitluse, uuenduse ja modernsuse ideaalid ning kohandas need oma ideoloogiaga – germaani rahva võitlusvaim, mille tulemusel pannakse end taas maksma ning tulevikuühiskond on tuhande aastases Reichis. Ehk siis, futurismist oli mida võtta ja ümber kohandada ning oma kasuks tööle panna, siis ekspressionismist polnud NS-le mingit kasu, patsifismis nägid nad hoopis ohtu ja pessimism ning apokalüptika olid NS tulevikunägemusele hoopiski vastupidised, mis andiski ekspressionismi liigitada „mandunud kunsti“ valdkonda.  Kuid futurism on oma progressiivsuse taotluse poolest paelunud teisigi totalitaarseid võimuparteisid, fašiste Itaalias ja Hispaanias ning kommuniste nõukogude Venemaal.

 

Tähtsamad saksa ekspressionismi kirjanikud:

Heinrich Mann (1871-1950), emigreerus Saksamaalt.  Johannes Becher (1891-1958), emigreerus Saksamaalt 1933. Alfred Döblin (1878-1957), emigreerus Saksamaalt 1933.  Geor Kaiser (1878-1945), emigreerus Saksamaalt 1938. Ernst Toller (1893-1939), emigreerus Saksamaalt 1933. Georg Trakl (1887-1914), suri kokaiini ületarbimisse. Fritz von Unruch (1885-1970), lahkus Saksamaalt 1942 ja siirdus Lääne-Saksamaale tagasi 1945. Franz Werfel (1890-1945), emigreerus Saksamaalt 1938. Franz Kafka (1883-1924), suri Viinis. Gottfried Benn (1886-1956), sisemine emigratsioon kuni sõja lõpuni. Georg Heim, 1887-1912 (Frenzel 1972 : 542-543).

    Natsionaalsotsialism (NS)

   Natsionaalsotsialism tuli Saksamaal võimule 30. jaanuaril 1933 ning tema riiklik lühinimetus on NSDAP. Võimule aitas sellel parteil saada aktiivne natsipropaganda, Adolf Hitleri karismaatilisus ja agressiivne sekkumine ning võltsingud riigivalimistel. NSDAP propagandat juhtis edukalt dr. Joseph Goebbels, kes nimetas NSDAP võimule saamist „Geschenk des Himmels“ („Taevane kingitus“). Natsionaalsotsialismi ideoloogia peajooned on: ideoloogia ja propaganda, natsionalism, rassism, antisemitism, juhikultus, „deutsche Lebensraum“ („saksa eluruumi“) ideed, oma rahva mütoloogia (modifitseeritud vastavalt natsiideoloogiale), leppimatus natsionaalsotsialismivälise maailmavaatega (Riegel. Rinsum 2000 : 13-28).

 

Natsionaalsotsialistlik kultuuripoliitika näitas oma sallimatust ja aggressiivsust 10. mail 1933. aastal, mil Saksa Tudengiliidu (Deutschen Studentenschaft) viis läbi Berliini Ooperi väljakul kirjandusliku autodafee, avalik NS-le mittesobivate raamatute põletamise. Tudengid said innustust Joseph Goebbelsilt, kes edastas üleskutse riigiraadiost (Rundfunk), et tuleb hävitada alamrassiline kirjandus, antivalgustuslik- ja antomoderne lektüür, mis on vastuolus NS kultuuriideoloogiaga. Marksistliku- ja juudikirjandusega hävitati s.h. ka väga tuntud kirjameeste teoseid, kes olid:  Sigmund Freud, Erich Kästner, Heinrich Mann (ekspressionist), Kurt Tucholsky, Stefan Zweig jpt.  Kunsti käsitleti nüüd kahel tasandil: riiklikult tunnustatud NS-ga kooskõlas avangardlik – kõrgem kunst ja marksistlik, ebasobiva kunstistiiliga  ning semiitlik – langenud kunst (Entartete Kunst, Verfallkunst) (Zeit 2000 : 264-276).

   Natslik Saksamaa ehk Kolmas Reich käslitles kultuuri poliitiliselt ja kontrollis selle „natsipuhtust“ bürokraatlike vahenditega. Kultuurpoliitiline institutsioon RKK (Reichskulturkammer), mis kultuuri kontrollis, loodi kohe 1933 aastal ja seda juhtis riigi propagandaminister Joseph Goebbels. Kirjanduse, s.h. ka raamatukogude ja kirjastuste ning trükikodade üle pidas nimetatud ametkonnas kitsamalt kontrolli sealne Riigikirjastuskabinet (Reichsschrifttumskammer), kus anti välja nimekirju, kes võivad kirjutada, millest kirjutada ja kes ei tohi kirjutada ja mis teosed tuleb hävitada. Sellest ajast alates oli legitiimne vaid: reichi-press, reichi-kultuur, reichi-raadio, reichi-kunst, reichi-kirjandus, reichi-teater jne. (Reichpresse, Reichfunk, Reischkultur jne.) (Barbian 1997 : 105-106).

Natsisaksamaa-aegsetest propagandafilmidest „Deutsche Rundschau“ jt. näeme otse, kuidas Goebbels defineerib Reichi kultuurivaldkondade tähendused,  mis kõik olid eesõigusega ülemalt saksapärased: saksa kirjandus, saksa film, saksa teater jne. (deutsche literatur, deutsche Film, deutsche Theater jne.)

                                                                         

Natsionaalsotsialistlik kultuuripoliitika suhe ekspressionismiga 

   Kui vaadata eelpool nimetatud tähtsamaid ekspressioniste, siis suurem osa neist olid kõik NSDAP võimule tulekul Saksamaalt emmigreerunud ja hiljemgi ka sealt, kuhu natside võim oli neile järgnenud. NS ajal põlu alla sattunud ekspressionistil (samuti kõigil teistel põlualustel) oli valida parima halvimate valikute seast: tunnistada oma ekspressionistlik looming mandunuks ja alustada uut, NS poliitikaga sobivat stiili, muutuda loominguliselt illegaaliks või suunduda eksiili, leida teine amet (sisemine emigratsioon, G. Benn asus tööle sõjaväearstina), jääda ekspressionismi juure edasi ning laostuda või sattuda koguni koonduslaagrisse „ümberkasvatamisele.“ Kui literaat oli juut, oli vaid kaks valikut: põgeneda või surra. Ekspressionistide kirjandus hävitati, ekspressionistide maalid ja graafika korjati galeriidest, need hävitati  või müüdi maha Ameerikasse. Autorid ei saanud  vabalt väljendada oma individuaalsust ja eripära, sest kogu looming ja mõtlemine pidi NS ajal olema kollektiivne.

   Kuigi Benni teosed olid kolmekümnendatel natsivõimu poolt keelatud, ilmusid siiski mõned tema salatrükised, nn. privaattrükised, üheks neist oli 1934. aastal ilmunud 22-st luuletusest koosnev luulekogu, kus üks luuletus oli ekspressionismist. Benni 1935. aasta teost „Das Schwarze Korps“ („Must korpus“) sai SS-organite poolt rünnaku osaliseks, mida leidmise korral hävitati. Teos ilmus enne tema raamatute täielikku keeldu ja NS propaganda nimetas seda kui „loomuvastane sigadus“ või „määrdunud graffiti“ ja Benni ennast „juudipoiss“ (Riegel; Rinsum 2000 : 56-57).

   Nii ekspressionism kui NS olid mõlemad tsivilisatsioonikriitilised, kuid nägemused olid erinevad. Ekspressionism taunis suurlinnu ja masinlikkust ning ootas väljapääsu jumalikust sekkumisest religioossete kujundite esitamise kaudu. Katoliku müstitsismil oligi ekspressionismis suur mõju (Hennoste 2016 : 216).

   NS kritiseeris samuti kriitiliselt tehnokraatiasse ja suurlinnastusse, kuid vaid siis, kui tegemist polnud Reichi saavutustega. Kriitika oli suunatud ameerikalikule elustiilile- ja kapitalismile. NS nägi ühiskonnakujunduse eeskujuks rahvaühtsust, idülli ja kodu. Kristlik kirik ei mahu samuti NS tulevikuplaanidesse, sest ameerikalik elustiil presenteerib end kristlike jõulude taustal. Edaspidi olgu jõulupüramiidi (kuuse) all germaanlikud muinasusulised sümbolid ning austust avaldagu vaid jumalkuningale Wotanile (Vieregg 1997 : 184).

   Esimese maailmasõja järel rõhutas ekspressionism patriotismi ja natsionalismi ning need ilmingud on NS ideoloogia registri hierarhia  tipus.

   Kolmanda Reichi tunnustatud kirjandus erines üldiselt väga palju ekspressionistlikust kirjandusest. Keskmeks teemaks oli eepika, ajaloolised rahvusmüüdid, ajaloolised romaanid (olid kõrgkonjuktuurilised), germaani rahva võitluslood, talupojalood. Kangelaslugudes kiideti germaani valget rassi, germaani rahvasterännet ja gootide kõrgklassi (Gotenherrschaft) ning põhjendati germaanlaste eluruumi (Lebensraum) eesõiguseid. Lüürikas marsilaulud ja kangelasoodid. Kirjanduses oli rohkem ideoloogiafantaasiat kui loomingut. Koduromaanid ja tööjutustused, millest tuli eelnevalt välja juurida proletariaadi  ja klassivõitluse temaatika Weimari Vabariigi ajast. Ilmusid romaanid, kus ülistati noorsooliikumisi (Riegel; Rinsum 2000 : 41-46).

   1936-1939 ilmus Moskvas saksa pagulaskirjanike ajaleht „Das Wort“ („Sõna“), kus avaldasin oma kirjutisi kommunistliku poolehoiuga kirjanikud Saksa kirjanduse- ja kunsti pagulaskonnast kõikjal Euroopast kui ka Venemaa autorid, kes hiljem olid DDR-i perioodil tähtsamal kirjanduslikul positsioonil. Ajakiri püüdis ühendada marksistlikke kommuniste ja lääne-vasakpoolseid mittekommuniste ehk sotsiaaldemokraate  ühiseks võitluseks natsismi vastu. Ajakirjas võtsid sõna mitmed vasakpoolsed mittekommunistidest antifašistid: Stefan Zweig, Alfred Döblin, vennad Mannid jpt. Ajakirjas „Das Wort“ mõjutas kirjanduslikku „ekspressionismi- debatti“ või „Ekspressionism-Realism debatti“  1933-1945, mida 1934 Maksim Gorki proklameeris kui „sotsialistlik realism.“ Arutleti ka ekspressionismi ja fašismi üle (Klaus Mann, Alfred Kurella). Ungari kirjandusteadlane ja filosoof Geörgy Lukacs alustas 1938. aastal uuringuid expressionismist ja realismist ja jõudis järeldusele, et sotsialistlik realism oli ekspressionismi vastu positiivne.  Ajakiri lõpetas ilmumise stalinismi ohvrina 1939, mil sõlmiti Hitleri-Stalini leping (tuntud kui Molotov-Ribbentropi pakt pakt) (Riegel; Rinsum 2000 : 78-80).

  

Natsionaalsotsialism ja ekspressionism avangardlikust perspektiivist

   Kui ekspressionism on kirjanduses avangardlik, kas seda on ka reichi-kultuur või reichi-kirjandus? Avangard on midagi uut kultuuris, vastuhakk senistele normidele ja kunstireeglite rikkumine, mis saab omale traditsiooni, tunnuse ja lõpuks ka normatiivsuse, antud juhul siis ekspressionism, dadaism, futurism. Kuid kõik see peab olema kunstis loomulik, kunstniku sisemisest veendumusest tekkiv.

Kuna ekspressionistlik kirjandus ei esitanud manifeste ega olnud organiseeritud liikumine, siis on kirjandusliku ekspressionismi koht avangardis ebakindel. Uued vormijooned, mida ekspressionism esitas, olid olemas ka teistes avangardivooludes (Hennoste 2016 : 215).

 Natsionaalsotsialistlik partei nimetas ju ka oma reichi-kultuuri avangadistlikuks, kuid avangardistlik on see vaid NS partei siseselt ja NS ideoloogia kontekstis, sellest väljaspool enam avangardlus ei kehti, sest tegu on poliitilise-bürokraatliku kunstmoodustisega, mis ei tekkinud kunstiringkondade sisemisest veendumusest vaid oli repressiivselt peale surutud mõttestambid. Samasugune nähtus toimus ju ka teadusvaldkondades. Ajaloo- ja kultuuriloo diskursust kontrollis Reichi võltsinstitutsioon Ahnenerbe, kus ajalugu, kirjandust ja kultuuri vormiti nii nagu NS partei ideoloogia seda tahtis. Kokkuvõtteks, võrreldes ekspressionismi ja natsionaalsotsialismi, leieam rohkem nende vahel vastuolusid kui sarnasusi. Suurim antagonism seisnes ekspressionismi patsifismi ja pessimismi ning  NS militarismi ja entusiasmi vahel. Ka poliitilised suunad olid vastupidised, ekspressionism vasakpoolne ja NS parempoolne. Ekspressionistid said endale külge sellised süüdistused, millega neil polnudki tegelikkuses seoseid, sest süüdistused ei tulnud esmalt mitte saksa juriidikast vaid saksa propagandast, kus tähtis on eesmärk mitte tõesus.  Ekspressionismipõlgus natsionaalsotsialistide hulgas seisnes ka selles, et ekspressionism, nagu ka teised kunstisuunad olid „teised.“ NS kultuuripoliitika tunnistas vaid üht „avangardlikku“ kunstisuunda – saksa kunst või reichi kunst, muid nimetusi ei oskagi sellele anda, sest see leidis tunnustust vaid NSDAP parteipoliitika enda sees. Kuigi NS kunstid olid politiseeritud ja nad laenasid mõningaid ideid teistelt kunstisuundadelt, neid vormides enda ideoloogia järgi, oli NS ideoloogia sallimatu kõigi teiste kunstisuundade vastu, mis asetsesid väljaspool NS ideoloogiat! Eesmärk polnud mitte koostöö vaid väljatõrjumine.

 ________________________________________________________________________________

Curavit: T. Wilu

 

Kasutatud kirjandus

 

Barbian, Jan-Pieter, 1997. „Institutionen der Literaturpolitik im „Dritten Reich.“ ?“ Literatur in der Diktatur: Schreiben im Nationalsozialismus und DDR-Sozialismus. Rüther Günther toim. Ferdinand Schöning. Padeborn, 95-129

Die Zeit: Welt- und Kulturgeschichte. Band 13. 2000. Zeitverlag. Hamburg

Frenzel, H. A; Frenzel.E, 1969. Daten deutscher Dichtung Chronologischer Arbiss der deutschen Literaturgeschichte 2. DTV. München

GDL: Geschichte deutsche Literatur 1989. Droemer Knaur. München

Hennoste, Tiit 2016. Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu

Vieregg, Axel, 1997. „Der eigenen Fehlbarkeit negegnet?“ Literatur in der Diktatur: Schreiben im Nationalsozialismus und DDR-Sozialismus. Rüther Günther toim. Ferdinand Schöning. Padeborn, 173-194

Haruldane 15 lk. trükis J.L.E. Punscheli kirjutatud koraalireformi tutvustusest „Ueber den evangelischen Choral-Melodieen- Gesang in den Russischen Ostsee-Gouvernements“ Riga 1840.

EESTI LAULURAAMATU ARENG ALGUSEST KORAALIREFORMINI

 

Sissejuhatus

 Artikkel jutustab eestikeelse vaimuliku lauluraamatu arengust, keskendudes kahele arenguperioodile: eestikeelsete  laulutekstide grammatiline ja keeleline areng algusajast 17. sajandist kuni 19. sajandini ja kirikulaulude meloodilise arenguni 18. sajandi II poolest kuni 19. sajandi keskpaiga koraalireformini. Eesti kirikulaulude kujunemislugu peamegi vaatlema keelelisest ja muusikalisest perspektiivist, sest mõlemad andsid panuse lauluraamatu arenemisse. Lauluraamatu viisiline uurimus pole ainult muusikaajaloo valdkond, kuna viisid kujundasid tekste või siis vastupidi, peaks olema  keele- ja kirjandusteadusel siin tihe seos muusikalooga. Kui väidetakse, et vaimulik lauluraamat on eesti keele arengusse andnud suure panuse, siis tähtsuse eeldus on vaid siis, kui lauluraamatut ka laialdaselt kasutati ja seda tehtigi. Lauluraamat kui tarbekirjandus, leidis palju rohkem eestlaste kodudes rakendamist kui piibel, mis oli kallis ja tülikas kodust kaugemal kaasas kanda usulistel koosviibimistel.  Eesti kirikulaulu traditsiooni ja laulutekste ning koraaliviise on meil vähe uuritud, suure tühimiku jättis nõukogude aeg. Varasemast ajast on tuntud kirikulaulude uurija, baltisakslane Elmar Arro (1899-1985) ja Herbert Salu (1911-1988). Uuema aja uurijatest on oma panuse andnud lauluraamatu vanimate tekstide uurimisse Piret Lotman, Kai Tafenau, Kristina Ross ning koraaliviise ja laulukultuuri põhjalikult uurinud muusikateadlane Toomas Siitan, kelle doktoriväitekiri oli koraalireformist. Regivärsilisi vaimulikke laule uuris Urve Lippus (1950-2015) ning lauluraamatute vaimulikke tekste Toomas Paul. Eesti vaimuliku lauluraamatu uurimist peaks edaspidi sidusamalt käsitama teksti- ja muusika vahekorras, selles ju lauluraamatu mõte seisnebki, et tekstid lauldakse.

   Vaimulikud tekstid huvitavad filolooge ja kirjanikke vaid nende esmailmumiseni, edasi loetakse neid juba tarbetekstideks, millega teadus justkui ei peaks enam tegelema, mida aeg edasi, seda vähem sellist suhtumist (Paul 2001: 72).

 

Lauluraamatu algusaeg

   Eestikeelne vaimulik lauluraamat on läbi teinud mitmeid arenguetappe. Katolikuaegsetest eesti lauluraamatutest pole tänapäevaks midagi säilinud ja kas neid üldse oligi. Vanim teadaolev eestikeelne trükis ilmus 1525 arvatavalt Martin Lutheri läkitusena ühes saksa, läti- ja liivikeelsena „ Eyn weyse Christlich Mess zu halten,“ millest pole ühtegi eksemplari säilinud ja mis võis sisaldada ka mõnda laulu, sest raamat oli kirjutatud kui „targast kristlikust missa pidamisest“ ning tegemist oli agenda (kirikukäsiraamat) tüüpi väljaandega, kus peaksid tähtsamad laulud samuti sees olema, näiteks luterliku kiriku hümn „Üks kindel linn ja varjupaik.“ Varsest lauluraamatust rääkides, peame arvestama ka eesti keele arengust, mille kirjakeel tekkis 17. saj. keskpaigaks ja varem olid üksikud kirjakeele tekitamise katsed, mida on leida 16.- 17. sajandi alguseni käsikirjadest ja 1622. aastal ilmunud seni teadaolev esimene lõunaeestimurdeline katoliku  käsiraamat „Agenda Parva.“ Just välja arenemata kirjakeele tõttu polnud varasemad  kirikulaulud lauldavad, kõne ja kirjapilt ei läinud kokku, keel polnud ühtlane ja suur erinevus oli põhja- ja lõuna- eesti keele vahel. Selline olukord viis Heinrich Stahli mõtteni, et tarvis oleks maarahva enda kirjakeelt.

   17. sajand oli eesti keele arengus grammatikasajand, enamvähem ühel ajal alustati Põhja-Eestis Heinrich Stahlilt 1637 kui Liivimaal Johann Gustlaffi 1649. a. eesti keele grammatika koostamisega (Kasik 2011:26).

Heinrich Stahl, 1600-1657. Vaimulik ja kooliõpetaja. Õppis 1622-23 Wittembergi ülikoolis, kust sai magistrikraadi teoloogias. 1623 Järva-Peetri ja Järva-Madise pastor, 1627 praost, 1633-1638 Kadrina pastor, 1636 Eestimaa konsistooriumi assessor ja 1638 Tallinnas toompraost ning Eestimaa visitaator, 1641 Ingerimaa ja Alutaguse superintentent (EKL 1995:546).

   Heinnrich Stahl oli viljakas kirjutaja, oma positsiooni tõttu levisid ka tema teosed laialdaselt.  Ta oli esimene põhjalikum eesti kirjakeele looja. 1637 ilmus saksa keeles esimene eesti keele kirjeldus „Anführung zu der Esthnischen Sprach“ („Sissejuhatuss eesti keelde“), mis trükiti Tallinnas. Varane eesti grammatika oli segu ladina- saksa- ja eesti keelest. Keel põhineski enamasti ladina keele grammatikale ega arvestanud kohaliku keele eripärasid ning struktuuri ning Stahl võttis aluseks enamasti saksa keele grammatika, tuues esile eesti- ja saksa keele ühiseid jooni, erinevusi ta eiras (Kasik 2011: 26-28).

   Stahli grammatikat järgisid suures osas ka Johann Gustlaff kui ka Heinrich Göseken.

   Lõpuks juhtus nii, et Stahli eesti kirjakeel oli ikkagi puudulik ja mõnes mõttes tegi ta eesti kirjakeele veelgi raskemaks. 17. sajandil oli eesti kirjakeel tähtsam neile, kes lugeda ja kirjutada oskasid, kirjaoskamatud õppisid katekismuse ja tähtsamad kirikulaulud lihtsalt pähe.

   Saksa keel mida enne Opitzi keeleuuenduste kasutusele võtmist eesti keele grammatika koostamise eeskujuks võeti oli isegi vigane. Kui lugeda Sthali käsiraamatut või Georg Mülleri jutluseid, siis keelelised kõikumised pole mitte vaid ühe lehekülje piires vaid tihti ka samas reaski, mida kirjavahemärkidega edasi anda ei saanud, seda edastati omapäraste tähekombinatsioonidega, rahvakeelest saadi valesti aru, mis omakorda pandi ka valesti kirja (Reiman; Tafenau 2007 : 46).  Pühavaimu kiriku pator Georg Müller jutlustas kogudusele sageli kirikulaulude kirikulauludest, selgitades kogudusele nende sisu ja tehes teksti värskemaks. Koguduses ei leiduvat mitte ühtegi inimest, kes kasvõi ühtki laulu õigesti laulda oskaks. Külalisjutlustajad ja pastorid naersid Pühavaimu koguduse üle, et nad ei saagi aru, kas kogudus laulab Jumalasõna järgi või selle vastu, laulmine kõlab niivõrd hullusti (Reiman; Tafenau 2007 : 51).

   1632-1638 ilmus neljas osas Stahlilt „Hand und Hausbuch für das Fürstenthumb Esthen und Liffland“ („Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal“), mille esimene osa trükiti  Riias 1632. Raamatu teine osa, 1637. aastal  trükiti Tallinnas, oli ühtlasi ka esimene teadaolev eestikeelne lauluraamat, milles 144 laulu (kui jätta 1525 desideraadi arvatav laulude olemasolu arvestamata) (Lühike Eesti Raamatu ajalugu 2000:9).

   Kuni 19. sajandi esimese pooleni tulebi lauluraamatuid arvestada  kiriklike käsiraamatute osadena, lauluraamat kuulus köidetes palveraamatu, katekismuse ja epistli juurde ning ilmus peamiselt konvoluudis. Selliselt püsis lauluraamat kuni 19. sajandi teise pooleni.   Stahl ütleb ka lauluraamatu eessõnas ise, et lauluraamat on puudulik. Kuigi laulud on luterlikud, ei järgi Stahl Lutheri lauluraamatute põhimõtet, kus raamatud lõppevad lohutussõnadega vaid asenduvad aastaringsete lühipalvetega (Lotman 2014:167).

   Kuna laulud olid kõik tõlked saksakeelsetest kirikulauludest, siis segadused algasid juba tõlkimisest. Koraalides (kirikulaul) on laused stroofidena, mille esimene värss on viimase värsiga süntaktilises seoses. Piiratud mahuga värsis on tarvis edasi anda tähendusi võimalikult originaalsel kujul ning tõlkijalt eeldatakse loomingulisust (Ross 2015:464).

   Kuna eesti keel polnud Stahlile emakeel, siis ei ilmutanud ta tõlkimisel ka loomingulisust ning sellega ei teinud ta värsside sisu kuigi mõistetavaks. Samuti viljeleti nii Eestimaal kui Liivimaal ladina- ja kreekakeelset heksameetrilist  luulet ning nende antiikpoeetika reeglid ei sobinud ei saksa- ega ka eesti keelega kokku.

   Suurema pöörde varasema eestikeelse lauluraamatu osas tingis suurem keelereform Saksamaal, mis mõjutas ka  eesti kirjekeele arengut.

Opitzast Brockmannini

   Martin Opitz, 1597-1639. Saksa kirjanik ja uute poeetikareeglite looja. 1624 ilmus temalt avangardlik teos „Buch von der deutschen Poetik,“ („Raamat saksa luulekunstist“),   kus ta tõi välja saksa keeles kasutatava antiikkirjandusel põhineval riimilis-rütmilise probleemi ning käsitles jambil ja trohheusel ning võtab kasutusele prantsuse eeskujul (Frenzel: 1990:132).

   Martin Opitzi uued keelereeglid jõudsid Eestisse Paul Flemingi (1609-1640) kaudu, kes oli Opitzi õpilane ning kuulus Holsteini-Preisimaa saatkonda ja oli saksa saadiku Adam Oleariusega Tallinnas, kus ta tutvus kohaliku lamburi seltsi liikme Reiner Brockmanniga.

   Reiner Brockmann, 1609-1647. Ilmalike- ja kirikulaulude tõlkija. 1634 Tallinna gümnaasiumi  kreeka keele professor ja 1639. aastast Kadrina koguduse pastor. Temalt on tuntud esimene eestikeelne pulmalaul aleksandriinis, mis põhineb uuele Opitza poeetikareeglitele „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum“ („Opitzi poeetikareeglite järgi loodud eestikeelne laul aleksandriinis“) 1637 (EKL 1995:67).

   Niisiis, Reiner Brockmanni aleksandriin ja sellele järgnevad teised värsid järgisid Martin Opitzi poeetikareegleid, rangelt riimilised, rõhuta ja rõhuliste silpide kontrastil ja silbilis- rõhulises lõppriimis jambilises ja trohheuselises värsimõõdus. Nüüd sai eesti kirjakeel selgema pildi, laulud muutusid lauldavamaks ja võime „Carmen alexandrinumi“ ilmumisega hakata arvestama eestikeelse kirjanduse algusega.

   Brocmanni eestikeelsed juhuluuled olid kohalike võõramaalastest intellektuaalide ala, ajaviitetegevus, maarahvas ei teadnud neist midagi, 1656. aasta lauluraamatus olid vaid tema tõlked (29), siiski ei saa tema tegevus alahinnata, sest 1656. aasta lauluraamatu laulutekstide tõlked olid kuni 1739. aasta Piibli ilmumiseni kõige populaarsemad tekstid maarahva seas ning ka pärast esimese eestikeelse piibli trükist ilmumist kõige laimealt levinud kunsttekstid (Paul 2001: 74).

    Brockmann redigeeris Heinrich Gösekeniga, Georg Salemanniga ja Martin Giläusega Stahli lauluraamatu teist trükki 1656 („Hand-Hausz- Und Kirchen-Buch“ 1655-1656), mis on ka esimene eestikeelne riimiline ja värsimõõduline laulukogumik (Eesti kirjanduslugu 2001:31).

   Varajaste lauluraamatute koostamine toimus ühes eestikeelse piibli toimetammisega (esimene trükk 1739). Kuni 18. sajandini olid kasutuses mitmete pastorite keeleuuendused: Gustlaffi grammatika, Gösekeni grammatika, Forseliuse (kooliõpetaja) kirjaviisiuuendused, Hornungi grammatika ja Thor-Helle grammatika, mis saigi lõpuks eestikeelse piibli tõlkimise aluseks.

   Praegu kasutusel olevas kiriklikus lauluraamatus (KLPR) on vanema aja laulude tõlkijatest sisse jäänud vaid Göseken nelja tõlkega (Paul 2001: 77)

 

VALGUSTUSAJASTU

   18. sajandil lõppes Rootsi Kuningriigi valitsemine Eesti- ja Liivimaal Põhjasõjaga 1700-1721. Balti aadelkond taotles Vene Keisririigilt endale poliitilise- ja majandusliku eristaatuse ehk Balti eriikorra, kus nad säilitasid oma privileegid maarahva üle (undeutschen), kes ei rääkinud saksa keelt. Böömist ja Määrimaalt saabusid  vennastekoguduse liikmed, algas pietismi esimene periood, mis mõjutas ka eesti vaimulikku laulukultuuri, tuues kaasa saksa rahvapäraseid viise kirikulauludesse.

   Pietismiga seostus Saksa valgustuse (Aufklärung) varane faas ja pietism on valgustuse üks etappidest. Pietismi tunnuseks on radikaalsem usuline pöörnumine ja inimliku olemuse taassünd, individuaalne vagadus ja eneseanalüüsi rõhutamine. Pietism lõi Baltikumis välja hernhuutluse näol – vennasteliikumine (Võsa 2014:128-129).

   1721. aastal ilmus juba pietistide toimetatud lauluraamat. Need olid enamalt samad pastorid, kes toimetasid ka esimest piibli tõlkimist eesti keelde ning olid mõjutatud pietismist. 1740. aastal lisati lauluraamatusse ka vennasteliikumise laulude lisa. Pietistid tuginesid põhjaeesti kirjakeelele, mis varasemalt rangemalt normeeritud, kuid rahvapärasem sõnakasutus. 1721. aasta lauluraamat on kolmas osa kiriku käsiraamatust. Kui piibli tõlkimine nõudis selget ja rangelt teksti algkeelse sõna tähenduse edasi andmist, siis lauluraamatu puhul oli tõlkimine lihtsam, sest lauluraamatul pole sellist kõrget staatust kui piiblil. Tekste sai lihtsamini kohandada rahvapärasele keelekasutusele ja eestlaste vaimsele suutlikkusele. Voriliselt järgivad pietistid 17. sajandil kasutusele võetud grammatikat, jambi ja trohheust, mis 1656 lauluraamatus kasutusele võeti ning 1727. aasta lauluraamatut parandati veelgi (Ross 2016: 657-659).

   Kui 17. sajandi maarahvale mõeldud vaimulikud tekstid  olid kirikukeelsed, mis koosnesid vaimulikust sõnavarast, sest pastorid tegid tõlkeid ja kirjutasid jutluseid saksa- ja ladina teoloogiakirjandusest lähtuvalt, arvestamata maarahva eripära ehk sõnumi mõju liikus ülevalt (kirik) alla (kogudus), siis pietism läks ise rahva hulka, kuigi pietismist ja hernhuutlusest mõjutatud pastorid olid sakslased, oli neil kokkupuuted eestlaste ja eesti keelega suuremad ning nad püüdsid arvestada põlisrahva keelekasutust vaimulikus kirjasõnas ehk sõnumi mõju toimus ka alt üles. Pietismi sõnum tuli Baltikumi akadeemilist teedpidi ratsionalistliku saksa teoloogia kirjanduse kaudu, hernhuutlus aga Saksamaalt saksa käsitööliste saabumisega Eestimaale ja Liivimaale. 18. sajandi ratsionalismiajastu (valgustuslik filosoofia suund) tõi eestlastele lugemiseks ka ilmalikku kirjandust, baltisaksa vaimulike ja haritlaste kirjutatud lugemikud ja kalendrid ning traktaadid, kus anti õpetusi paremaks elukorralduseks, et võidelda põlisrahva harimatuse ja pahede vastu.

   Kui 1840-41 . aasta lauluraamatust alates olid pietistlikud laulud lauluraamatus eraldi lisana, siis 19. sajandist eraldus  pietistlik osa lauluraamatust ja hakkas ilmuma omaette väljaandena, kandes edasi samasugust pealkirja mis 1740. aasta vljaandest alates „Monned Kaunid Waimolikud Laulud“ (Ross 2016: 663).

   1765. aasta „Monned Kaunid Waimolikkud Laulud“ sisaldas selliseid populaarseid hernhuutlikke laule, mis hiljem kandusid üle luterliku kirike koraalide põhivarasse ehk need laulud liikusid luterliku suure lauluraamatu lisast ette, kiriku laulude põhivalikusse, nendeks on tänapäevani tuntud laulud: „Edasi, edasi,“ „Nüüd hingvad inimesed,“ „Jeesukest ei jäta ma,“ „Mu jõud, sind tahan armastada“ jpt. (Põldmäe 2011 : 45).

   Kui 19. sajandiks oli vaimulik lauluraamat saavutanud ühtse ja grammatiliselt paremini loetava eesti keele, siis laulude viisid olid ikka veel standartiseerimata, erinesid regionaalselt ja viise kohandati salmidele nii nagu  erinevates paikades salme lauldi. Teravalt andis see probleem tunda, kui kasutati ühe ja sama laulu laulmisel Saksa koguduse viisi ja Eesti koguduse laulu. Olukorra tingis see, et polnud kasutusel ühtset viisiraamatut eesti lauluraamatu jaoks, arvatavasti olid kasutusel saksa viisiraamatud (koraaliviiside kogumikud), kuid siit just probleem alguse saabki, saksa viisiraamatute viisid on kohandatud saksakeelsete laulude laulmiseks, kui nende järgi mängida koraali eestikeelsele laulule, siis jäävad stroofides mõned noodid puudu või üle ning nihked on meetrumis, silp pole noodirütmis lauldav. Arvestades veel 18. sajandil Baltikumis orelite vähesusega, lauldi koraalid saateta ja eeslaulja sai vastavalt oma oskustele laulu sõnu ja viise kohandada. Võimatuks muutub sel puhul laulmine, kui saateinstrument mängib koraali viisiga, mis kohandatud saksakeelse laulu järgi ja kogudus peab laulma eesti keeles, maakirikutes, kus leidus oreleid, polnud aga tihti muusikaliselt haritud köstreid, et suudaksid laulmisel kiiresti kohandusi teha. Sellist laulmise erinevust võime kohata tänapäevalgi. Need saksa koraalid, mis tõlgitud eesti keelde, pole alati lauldavad saksa viisiraamatu nootide järgi. Isegi rahvusvaheliselt ühtses luterliku kiriku hümnis „Üks kindel linn ja varjupaik“ on rütmilised ja silbilised erinevused, kui koraali ei mängita eesti lauluraamatu tarbeks kasutava noodist. 

Rahvuslik ärkamine

   19. sajandi rahvuslik ärkamine midagi eestikeelsetele kiriklikele lauluraamatute tekstidele märkimisväärset juurde ei toonud, kui vaid olemasolevate laulude tekstide paremaks muutumise. Need vaimulikud rahvalaulud, mis olid Saksa või Rootsi lauluraamatutest eestikeelsetesse lauluraamatutesse üle toodud, polnud siinsele rahvale enam rahvuslikud vaid jäid kiriklikeks, küll aga lisati neile eestipäraseid motiive juurde, kuigi mõnedki koraaliviisid  said rahva seas populaarseks oma lihtsa meloodia poolest (näiteks: „Kalla kallis Isa käsi“).

   Baltisaksa pastoritelt mõned kohalikku päritolu laulud ilmusid, näiteks Johann Woldemar Jannsennilt „Siion, laula suures rõõmus,“ mis seniajani lauluraamatus olemas (Paul 2001: 68)

   Saksa rahvapäraseid koraale tutvustasid Eesti- ja Liivimaale 18. sajandil saabunud vennasteliikumise misjonärid, nende poolt populaarsemaks tehtud laulud ilmusid arvukates trükkides Siioni lauluraamatute kogumikes, mida kasutati kodudes ja vennastekoguduste palvemajades. Vanemat eesti regivärsilist vaimulikku laulu on tänapäevaks vähe uuritud. Üks põhjus seisneb selles, et 19. sajandil, mil algas vanavara kogumine, jäeti vaimulikud rahvaviisid siis tähelepanuta ja esines koguni tõrjuvat suhtumist neisse selles aktsioonis. Kui tahame teada saada eesti regivärsiliste laulude mõju kirikulauludele, peame vaatama vennastekoguduste lauluvaramu kihistusse (Lippus 2003 : 4-5).

   Seega, eesti vaimuliku lauluraamatu laule on kolmes rühmas: 1. Kõrgkiriklikud koraalid, mis pärinevad juba varakiriklikust perioodist, näiteks Ambrosiuse kiituselaul  (hümnoodia) „Jumal, sind me kiidame,“ mis protestantlikesse lauluraamatutesse üle võetud katoliku lauluraamatust, neid laule on teisigi. 2. Saksamaa või Rootsi vaimulikud rahvalaulud, mida algselt lauldi kirikuväliselt, kuid suure populaarsuse tõttu võetud kiriku lauluraamatutesse.  3. Eesti päritolu vaimulikud rahvalaulud.  Kolmanda segmendi laulud on jumalateenistuste repertuaaris hilisemat päritolu, paljud neist on ümbertöötlenud Cyrillus Kreek ning alles 1991 aasta lauluraamatusse võetud. Originaalkujul neid ei ole, suur osa neist on eesti-rannarootsi päritolu (Lippus 2003 : 7-9).

 

19. sajandi koraalireform

   Kuni 19. sajandi esimese pooleni kasutati lauluraamatute jaoks  standartiseerimata noote, mille viisid pärinesid kahest allikast: Saksamaa koraaliviisid ja Rootsi koraaliviisid. Neid oli käibel trükituna, kuid maakogudustes levisid need käsikirjaliste koopiatena, mis pandi kirja erineva muusikalise tasemega köstrite ja koolmeistrite poolt ning seetõttu käsikirjaliste nootide viisid erinesid algsetest trükiversioonidest. Näitena olgu siin toodud Helme köstri Gustav Schwani 1774. aasta käsikirjaline noodivihik. Tema koraaliviiside allikaks oli Rootsi lauluraamat 1721 ja 1741. aasta lauluraamatu tarbeks, milles olid vaid laulutekstid. Rootsi noodirütm aga ei sobinud eestikeelse teksitga kuigi hästi kokku, Schwan kirjutas noodi kolmehäälselt, milles üks hääl oli generaalbass (madalaim, kõrgemaid noote toetav noot, mida võib mängida pikema vältusega ega ole rütmi ja silpidega niivõrd seotud kui kõrgemad noodid), nii venitati silpe kuidas sooviti ja see tegi  laulmise rütmiliselt ebaühtlaseks, niiviisi sai laulda

rahuldavalt pigem väiksema lauljaskonnaga eratalitustel kui suurtel jumalateenistustel. (Siitan 2003 : 77-78).

   19. sajandi esimesest poolest hakkasid ilmuma  nn. teise tasandi lauluraamatud. Need olid lauluraamatud, mida andsid välja vaimulikud seltsid, vennastekogudused või köstrid ja olid kodus ja koolis kasutamiseks, kuigi laulud olid samad, mis suurel lauluraamatul ehk lauluraamatul, mis kirikus kasutamiseks (ja need olidki ka mahult suuremad). Näitena on neist tuntumad: „Palwe, Palwusse, Eenpalwe ning Kittusse : Laulo hengi ärrätamisses ello tee pole nink Jummala Kittusses.“ 1820 (Tartus), 1867 (Riias), 1872 (Talllinnas). Otto August von Jannau koostatud „Palwed ning waimolikkud laulud Ewangeli-Lutterusse koggoduste likete igapäwaseks hinge ärratamisseks ning usso kinnitamisseks“ 1857 (Tartu). Gustav Ellerbergilt „Laulud Jesusse söbradele. Nende usso kinnitusseks ja hinge troostiks wäljaantud“ 1863, 1867 (Tartu), Martin Körberilt „Taewa Löokenne ehk mönnusad waimolikkud laulud“ 1862 (Tallinn), Heinrich Andreas Erxlebenilt „Mönne wastse Waimolikko Laulo, essiärrälikkult kottun, ütsinda, ehk muidega koon ollen, luggeda nink laulda.“ 1867 (Riia).

    Eesti trükiste bibliograafiatest võime märgata, et 19. sajandi teisest poolest lauluraamatud eraldatakse palveraamatutest ja katekismustest hakkavadki edaspidi ilmuma iseseisvate raamatutena. Põhjus võib olla  selles, et ka palveraamatuid ja katekismuseid ning katekismuse tüüpi (kommenteerivad vaimulikud usuõpetuslikud teosed noortele, kus tekstide aluseks võetud katekismus) teoseid hakkab suurema valikuga ilmuma ja pole mõtet lauluraamatule juurde teisi teoseid lisada kui neid niigi kõikjalt saadaval on.

 

   Punscheli projekt

   1825. aasta ringkirjas kirjutab Liivimaa pastor Johann Leberecht Ehregott Punschel, kogudustele oleks tarvis üht korralikku koraaliraamatut meie provintsi kogudustele „Normal-Choral-Buchs für unsere Provinzen.“ Oma koraalireformi projekti esitas ta paljudele teistele kõrgetele kirikuametnikele, kus tõi välja kirikulaulu puudused ja esitas siis oma ettepanekud ning kritiseeris Liivimaal osaliselt kasutusele võetud Telemanni koraaliraamatut (1812).  1835. aastal toimunud Valka-Valga sinodil sai Punscheli projekt heakskiidu, kuigi Punscheli reformi küsimus oli arutlusel juba esimesel Liivimaa sinodil 1834 (Siitan 2003 : 157-161).

Johann Leberecht Ehregott Punschel, 1778-1849 Chemnitzis.  Liivimaa pastor. 1790-1798 oli ta kuulsa Leipzigi toomkooli õpilane, kus tegutses J.S. Bach ja sai sealt ja kirikulaulude- ja muusika tundmise. 1798-1802 õppis teoloogiat Leipzigi ülikoolis ja siirdus Liivimaale koduõpetajaks, pärast Võnnu (Cesis) ja Liezeres (Siitan 2003 : 147-149).

   Punschel kirjutab aasta, pärast koraaliviiside kogumiku ilmumist oma traktaadis „Ueber den evangelischen Choral-Meliodieen-Gesang in den Russischen Ostsee-Gouvernements“ 1840 (Riga), et on kahju, kui kirikulaulude viisid on pea 100 aastat arenemata olnud. Lauluraamatute tekstides on keel arenenud, kuid viisid pole arengule kaasa jõudnud ja nii polegi laulud rahuldavalt lauldavad. Omalt poolt pakkus lahenduseks, et esmalt tuleks luua kõikidele lauludele viiside ühtsus, standartpunkt, millest viisid lähtuvad (Standartpuncte der Musik) ja viisid kohandada vastavalt emakeelsetele laulutekstidele (eesti- ja läti keeles), nii saaks ka kirikulaul puhastatud moonutustest ja ebakõladest, et kõlaks vaid puhas evangeelne kirikulaul. Kirikud vajavad ka oreleid ning kantori pole mitte üksnes  eeslaulja vaid ka organist, kes mängib koraaliviisid täpselt nootidest ette. Kui vaatame Eestimaa ja Liivimaa orelite ajalugu, siis näemegi, et suur osa maakirikuid ongi oma esimesed pillid saanud  19. sajandi teisest poolest, mil Puncheli koraaliviiside kogu oli juba kõikjal kasutusel. Kuid tuleb märkida, et Punschel oli vaid viisiraamatu toimetaja, meloodilise töö tegid ära heliloojad, organistid ja parima haridusega köstrid-kantorid linnakogudustest!

 

   Punscheli koraaliviiside kogu

   Lõpuks saigi see teoks, 1839. aastal ilmus esimene Puncheli toimetatud ühtne normatiivne  koraaliviiside kogu „Evangelisches Choralbuch  zunächst in Bezug auf die deutschen, lettischen und esthnischen Gesangbücher der russischen Ostsee-Provinzen / auf den Wunsch der Livländischen Provinzial-Synode bearbeitet und angefertigt von J.L.E. Punschel.Consistorialrath und Pastor der Loesern'schen Gemeinde in Livland.“ 1839 (Leipzig) ja kirjastas kuulus kirjastus“ Breitkopf & Härtel,“ mis koostas ka rahvusvahelise Bachi teoste kataloogi BWV.

   Puncheli koraaliviiside kogumikus on 372 koraaliviisi, lisadeks agenda (kirikukord) ja litaania (respondsiivne laulupalve) (Siitan 2003 : 169).

   Punscheli koraaliviiside kogumiku ilmumisegi ühtlustati lauluraamatu lauluviisid ja kohandati ühtsesse rütmi ja riimi laulutekstidega, see oli sama tähtis etapp kui 1656. aasta lauluraamatu tekstide tõlkimine uuema Martin Opitza värsimõõdulise grammatika järgi. Tekst ja meloodia viidi omavahel harmooniasse. Nüüd alles said nii eesti- kui ka lätikeelsed kirikulaulud lauluraamatutes loomulikuna lauldavateks. Pärast Punscheli koraaliviiside kogumiku ilmumist, hakati järgmistes lauluraamatute trükkides kui ka laululehtedel laule signeerima Puncheli viisiraamatu järmi, mis ilmus samuti arvukates trükkides Eesti-, Saksa- ja Läti koguduste jaoks ja kus kõik viisid kandsid ühtlaselt alati kindlat, muutumatut numbrit, mille ette pandi mõnes trükis signatuur – P.

   1894-1901 ilmusid väikeses formaadis nn. suured lauluraamatud ehk lauluraamatud kiriku jumalateenistustel laulmiseks pealkirjaga „Uus Lauluraamat. Kirikus, koolis ja kodus pruukida.“ (Tallinn), mis olid kasutusel kuni 1991. aastani! Veidi hiljem tõusis päevakorrale probleem, et Puncheli viisid on siiski liiga kõrgete nootidega ja kogudusel raske kaasa laulda ning paljudes maakirikutes ei suuda köstrid viisi orelimängus alla transkripteerida. Kuni 19. sajandini inimesed laulsidki tõesti loomulikuna kõrgemalt, sellest on mitmeid tänapäeva muusikateoreetikute arutlusi ilmunud. 1933 andis Eesti Kirikumuusika sekretariaat välja tähtsamate Punscheli koraaliviiside 4 häälse madalamaks transkripteeritud kogumiku „4 häälne viisi album laste lauluraamatu juurde kirikule, koolile ja kodule,“ mis sai üldkasutatavaks ka kirikute köstritele.

 

Kokkuvõteks

   Praegu 1991 aastast kasutusel olev lauluraamat  KLPR (Kiriku laulu ja palve raamat) on ikka veel enamalt „kiriklik“ nagu 1899 aasta lauluraamat. Kui viimast lauluraamatut alles toimetati, siis polnud eesti luuletajad nõus isegi käsikirja läbigi vaatama sest nõukogude aeg polnud veel lõppenud ja vanad hoiakud intelligentsis olid visalt kaduma ning samuti hirmutas luuletajaid töömaht, seetõttu jäigi lauluraamat  kui pastorite raamatuks (Paul 2001: 68).

   Kiriklikud tarbetekstid peavad kogu aeg arenema, kaasaja keelekasutusega kaasas käima, nii nagu aegajalt ilmuvad uued piiblite versioonid, nii ka lauluraamatugi puhul. Kui keelekasutus jääb laulutekstis ajale jalgu, toimetatakse uus väljaanne, kui muutub tekst, on tarvis kohandada ka viise. Juba ongi Eesti luterlikus kirikus päevakorral uue lauluraamatu- ja viisiraamatu koostamine. Töö tuleb mahukas ja konsistooriumi assessori Tiit Salumäe hinnangul enne 10 aastat uus lauluraamat kindlasti veel ei ilmu, kuigi loominguline ja tehniline postitsioon on palju parem kui 1991 ilmunud lauluraamatu toimetamisel.

   Kokkuvõtvalt on eestikeelse vaimuliku lauluraamatu arengus tähtsamad etapid: 1. 1637 ilmus Heinrich stahlilt esimene seni teadaolev ja säilinud eestikeelne kiriklik lauluraamat. 2. 1656 ilmus esimene eesti regivärsiline ja riimistatud lauuraamat, mille aluseks on Martin Opitzi keeleuuendused ja tekst oli eestlastele vastuvõetav. 3. 1721. aasta väljaandest alates tekkisid lauluraamatutele pietistlikud mõjud, kirikukeel kaotas oma mõju ja tekstide sõnastus muutus rahvapärasemaks, lisandusid rahvalikud vennastekoguduse laulud ja lauluraamat muutus rahva seas populaarsemaks. 4. 19. sajandist hakkasid ilmuma lauluraamatute eriväljaanded, meloodiad seoti kindlamalt tekstidega ja ühtlustati, mis kulmineerus Punscheli koraalireformiga ja standartiseeritud viisikogumiku ilmumisega.

   19. sajandi koraalireformist alates võime väita, et lauluraamat sai lõpuks läbinisti valmis, kõik edaspidine on vaid keele- ja viisiuuenduslike ning väljaannete  variatsioonide küsmus.

Curavit: T. Wilu

_______________________________________________________________________________

KASUTATUD KIRJANDUS

 

Lotman, Piret 2014. Heinrich Stahli eli ja looming. Eesti Rahvusraamatukogu toimetised 14. Tallinn. Eesti Rahvusraamatukogu

Eesti kirjanduslugu 2001. Tallinn. Koolibri

EKL: Eesti kirjarahva leksikon 1995. Tallinn. Eesti Raamat

Frenzel E; Frenzel H.A 1990. Daten deutscher Dichtung Chronologischer Abriss der deutschen Literaturgeschichte. Band 1. München. DTV

Lippus, Urve 2003. Rahvapärased koraalivariandid Eestis. Artikleid ja arutlusi. Tallinn. Eesti Kirikumuusikast. EELK Kirikumuusika Liit, 16-38

Kasik Reet 2011. Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu. Tartu. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lühike Eesti raamatu ajalugu 2000. Tallinn. Eesti Rahvusraamatukogu

Paul, Toomas 2001. Stahlist Salumäeni. „Usuteaduslik Ajakiri“ Nr.2. Tartu. Akadeemiline Teoloogiline Selts, 61-78

Punchel, J.L.E 1840. Ueber den evangelischen Choral-Melodieen-Gesang in den Russischen Ostsee-Gouvernements. Riga. Müller

Põldmäe, Rudolf 2011. Vennastekoguduse kirjandus. Eesti mõttelugu 101. Tartu. Ilmamaa

Ross, Kristiina 2015. Eesti filoloogia sünd ja kirikulaulude tõlked.- Keel ja Kirjandus, 8-9, 652-668.

Ross, Kristiina 2015. Regivärsist kirikulauluni. Kuidas ja milleks kõrvutada vanu allkeeli. Keel ja Kirjandus, 7, 457-470.

Siitan, Toomas 2003. Die Choralreform in den Ostseeprovinzen in der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts: Ein Beitrag zur Geschichte des protestantischen Kirchengesangs in Estland und Livland. Sinzig. Studio

Reiman, Villem; Tafenau, Kai, tõlk.,2007.Eessõna. Georg Müller. Jutluse raamat. Eesti mõttelugu 78. Tartu. Ilmamaa

Võsa, Aira 2014. Valgustusteoloogia piirjooni. Balti kirjasõna ja kultuurielu valgustusajastu peeglis.Tartu. Eesti Ajalooarhiiv, 113-136.

 

Carl Matthias Henning, 1774-1856

 Baltisaksa estofiil Carl Matthias Henning

  Räägime lähemalt ühest eesti estofiilist, kelle raamatuid ja käsikirju on Wilholmi Raamatukogu fondides. Laiemale üldsusele suhteliselt tundmatu, aga kultuuri- ja ajaloohuvilistele peaks olema küllaltki tuttav.

 Carl Matthias Henning, 1774-1856. Oli Eesti vaimulik. Ta õppis Tallinna toomkoolis ja Jena Ülikoolis. Oli aastatel 1794–1801 koduõpetaja. Ordineeriti 16. märtsil/28. märtsil 1802 õpetajaks. Ta oli aastatel 1802–1852 Järva-Peetri Püha Peetruse koguduse õpetaja.

  Mõnedes eestikeelsetes raamatutes on märgitud eestipärane nimi Karel Maddis Henning. Ta oli esimeste baltisaksa estofiilide seas, kelle mureks oli põlisrahva (umdeutsch) harimine. Hoolitses selle eest, et vaimulik kirjandus, aga eelkõige Piiblid jõuaksid talurahva lugemisvarasse, asutas 1832 Järva-Peetri Abipiibliseltsi. Tema kirjanduslooming avanes 19. sajandi alguses ja jäi Eesti- ja Liivimaa teise pietistlikku usulisse perioodi ja seetõttu kogu tema looming koosnes vagaduskirjandusest. Tiraažid ulatusid kümnetesse tuhandetesse nagu varasemalt ka Friedrich Gustav Arveliusel. Raamatuid levitas üliodavalt köstrite, koolmeistrite ja raamatukaupmeeste vahendusel. Polnud mitte vaid raamatute autor vaid ka toimetaja (Gresseli kalendrid) ning tõlkija. Tema tähtsam tõlketüü on Thomas a Kempise (1380-1472) traktaat “Käimisest Kristuse järel” (Libri quattuor de imitatione Christi), mis ilmus eestikeelsena 1821 ja 1841. Nagu ikka ratsionalismist mõjutatuna, püüdis ta rahvast valgustada üle vaimulikkuse piiride, tuntud eestikeelne raamat oli kokandusest: “Uus köki ja koka ramat.” Seda raamatut ilmus kolmes trükis, 1824, 1825 ja 1829.

  Wilholmi WAB kollektsioonis leidub tema väljaandeid:

“Kaks kord wiiskümmend kaks Piibli-luggemist wannast ja uest testamentist, ja Luggemissed pühha Apostlide teggudest, ja kuida nemmad kulutanud Jummala riki, / mis meie Ma rahwa laste öppetusseks Saksa kelest [Johann Hübneri järgi] Ma kele on üllespannud Karel Maddis Henning ; ill. Andrei Šelkovnikov.” Tallinn 1821, trükiti Gresseli trükikojas. 302 lk. ja 29 vaselõiget. Ilmus veel 1837 aastal, samuti vaselõigetega. See on samuti Henningu tõlketeos.

Suur ärralunnastamisse pääw, meie Issanda Jesusse Kristusse kannatamisse ning surma önsaks tähhelepannemisseks, Iggapäwase 24 tunni peäle üllespandud / Ühhe Saksakele Peakirja järrel on sedda, meie Eestima-rahwa heaks ja önnistusse kassuks, sedda möda, kui Waimust temmale antud, wötnud kirjotada, Karel Maddis Henning, Jerwama Petri-kihelkonna Öppetaja.” Tallinn 1835. Lk. 264.(TH-499-I-R). Lindforsi pär. trükikojast. Sellest raamatust ilmus ka teine trükk 1866.

“Pühhapäwade ning suurte Pühhade Epistli-jutlussed, ehk Õppetussed Jummala laste õigest ellust. 1.jäggo, Selle sees on need 37 jutlust, essimessest Kristusse Tullemisse Pühhast sadik, Nellipühhini.” Tallinn 1837, Lindforsi trükk, 603 lk.(TH-318-I-R). Kaunis pimetrükis nahkköites ja lukkumitega. See on mahukas jutluse- ja epistliraamat. Tõlketöö, kuid pole teada algupärast autorit.

“Palwe-ramatokenne Lastele.” Tallinn 1839, Lindforsi pär. trükikojast,3. trükk. 38 lk. (TH-375-I-R). Esimene trükk ilmus 1838, 2 trk. 1839. Selle väikese raamatuga ilmus samas ka teine, samast Lindforsi trükikojast : “Armastusse and lastele, kes waggaks ja önsaks tahtwad sada.” 24 lk. (TH-376-I-R).

“Käimissest Kristusse järrel. Nelli ramatut,/ mis Ma kele on üllespannud Karel Maddis Henning.” Tallinn 1841, Gresseli trükikoda, 2. trk. 236.lk. Esimene trükk ilmus 1821. (TH:830-I-R).

 WAR ehk arhiivi fondis on Henningu kirjutatud 9 autograafi, isikuteated Järva- Peetri pastoraadist, piirdaatumitega 1837-1847 (F-1; T-41) ja tema poja Georg Henningu (1823-1874, vana kalendri järgi) autograaf 1854 samuti Järva-Peetrist (F-3; T-5). 

Ühtekokku on ta autorina avaldanud umbes 39 teost, sinna juurde veel mõned tõlkeraamatud lisada. Raamatutest on ka pildid siin kodulehe galeriis - Raamatud.

 

Curavit: T. Wilu

25.03.2016 A. D

Raamatuhävingu ajaloost

Numa raamatute põletamine Roomas. Puugravüür Titus Liviuse raamatust "Lucius Florus" 1619, lk. 697. Wilholmi kollektsioonist.

Habent sua fata libelli - ka raamatutel on oma saatus. Senikaua kuni on kestnud kirjakultuur, on kijralikku informatsiooni kogu aeg hävitatud ja hävingud on toimunud ka inimfaktorist sõltumata. Esimene suurim kirjavara häving inimfaktori süül toimus 48 e.Kr. Aleksandria raamatukogu põletamisega araablaste poolt. Selle katastroofi tõttu tekkis hellenismi kirjalike allikate perioodi suur lünk. Teine inimsüül hävitatud antiikne raamatukogu hävitati Serapeionis, mille asutas Ptolemaios III, 389 või 391 p. Kr hävitati see konflikti käigus ilmikute ja kristlaste vahel. Aastal 181 e. Kr leiti Roomas kuninga Numa Pompiliuse (715-673 e. Kr.) raamatud, tema poja Pomponi hauast. Raamatud vaatas üle Rooma preetor Quintus Petillius Spurinus (srn. 176 e. Kr.) ja määras need põletamisele, kuna arvas need ohuks olevat vanarooma usundile, tekitades aga selle tegevusega skandaale ja pahameelt.
Raamatud ja käsikirjad on hävinud loodusõnnetustes või inimtegevusel: laiali kantud, hävinud hoolimatusest jt. inimsüül tekkinud õnnetustes. Kuid kirjalikku kirjavara on ka otseselt hävitatud neis leiduva informatsiooni tõttu, pole vahet, kas poliitilise või religioosse ideoloogia põhjustel. Kas me peaksime seda alati hukka mõistma? See, mis kauges minevikus tehtud, oli tolle ajastute ühiskondlik norm, meie saame taunida vaid lähiajaloo hävitamisi, mil hävitustöid on tehtud vastavalt meie ajastu kultuurilisele mõtlemisele. Kirjakultuuriga on alati kaasas käinud ühiskondlik- ja poliitiline tsensuur, mis ühest küljest püüdis vältida keelatud informatsiooni fikseerimist ja sellega kaasnevat informatsiooni hävitamist kuid teisest küljest, kui informatsioon siiski üles kirjutati, siis järeltsensuurina hävitas selle info. Informatsiooni tsensuur ja hävitamine kerkib alati esile kõige rohkem diktatuuri- ja äärmuspoliitilistes ühiskondades, seda on alati olnud ajaloos ja on ka praegugi. Keskajast pole laiaulatuslikke raamatute hävitamisi teada, kuid siiski neid hävitati, nt. Inglismaal John Wycliffe piiblite hävitamine (esimene ingliskeelne piiblitõlge) 14. saj. lõpus. Taas algasid raamatute autodafeed reformatsiooni tulekuga 16. sajandil, mil katoliiklased ja luterlased vastastikku teineteise raamatuid põletasid. 1559 aastal andis Vatikan välja koguni keelatud raamatute nimekirja : “Index librorum prohibitorum.” See oli nn. raamatute must nimekiri, sinna kantud raamatud ja nende autorid olid keelatud ja kuulusid hävitamisele. Sellest perioodist on teada ka Martin Lutheri katekismus 1525 aastast, mida trükiti Lübeckis ka eestkeelselt, kuid kui partii oli valmis saatmiseks sealt Eesti- ja iivimaale, trükised konfiskeeriti ja hävitati ning sellest trükist pole senini teada ühtegi säilinud eksemplari. Nimetatud katekismus on esimene teadaolev trükitud eestikeelse tekstiga raamat.
20. sajandil algasid raamatute põletamised Saksamaal natside ajal, hävitati peamiselt juudiautorite raamatuid aga ka kommunistlikke teoseid. Kuna natside hävitustööd kirjavaramu kallal olid niivõrd laialdased, kõikjal neis piirkondades mida nad okupeerisid, pole praegugi teada, kui palju üleüldse kirjavara hävitati. Natsidest ei jäänud maha ka kommunistid, ka nemad tegid hävitustööd seal, kus nad okupoeerisid. Nii niatsid kui kommunistid, kui nad vahel raamatuid ei hävitanud, siis vähemalt vedasid need endale minema ehk siis varastasid. Loomulikult hävisid paljud avalikud ja eraraamatukogud nii Esimese- kui Teise maailmasõja sõjategevuses, kuid raamatuid on hävitanud ka neile eelnevad ja järgnevad sõjad. Eestis algas raamatute hävitamine 1940 Nõukogude Venemaa okupatsiooniga, 1941-44 Saksamaa okupatsiooni ajal küll kõrvaldati arvukalt trükiseid avalikest raamatukogudest, kuid otseselt ei hävitatud. Pärast teistkordset nõukogude okupatsiooni 1944 algas raamatute hävitamine taas ja palju laialdasemalt. Kogu nõukogude okupatsiooni perioodi vältel hävitati Eestis umbes 25-26 miljonit trükist. Kommunistlik kultuuripärandi genotsiid oli ka Aasias, nimelt Hiinas 1966-1976, seal tekitati maailma kultuuripärandile korvamatut kahju. Siinjuures rõhutaks, et kõige suuremat kahju kultuurivara hävitamisel saavad need riigid, kus hävitustöö toimub ehk siis hävitajate ühiskond ise! 1966 aastasse jääb ka Firenzes toimunud Arno jõe uputus, mil said kannatada muuseumid, arhiivid ja raamatukogud. Selle uputusega kahjustatud raamatute hullk on niivõrd suur, et neid restaureeritakse veel seniajani.
Poliitilised ja religioossed kirjavara hävitamised toimuvad nüüdki. Iraagi sõjas 1990-2003, Basra raamatukogu põletati maani maha 11-12 aprillil 2003, kus oli üle 700 haruldase araabiakeelset käsikirja ja 8500 antiikset koodeksit. 13. aprillil panid marodöörid põlema Iraagi Rahvusraamatukogu, seal põlesid maha 8500 antiikset käsikirjalist koodeksit. Nende kahe suurema ja ka väiksemate raamatukogude ning muuseumide hävingus on omajagu süüdi ka ameeriklased, kelle süül sõda üldse alguse sai. Hetkel hävitavad kultuuripärandit ISIS- e äärmusislamistid, nende hävitustööd on veelgi laialdasemad. Aga oleme kindlad, et seda hävingut on ka tulevikus, sest inimloomus on juba selline, et mida inimene loob seda on ta võimeline ka hävitama!

Lokaalsed kirjavara hävimised toimuvad meie lähiümbruses pidevalt, näiteks vanade majade remondi või lammutamise korral visatakse sealt leitud raamatud ja kirjad tihti lihtsalt minema, süüvimata nende sisusse ja juhtubki vahest nii, et kaovad küllaltki haruldased eksemplarid, ei saa välistada, et koguni ainueksemplarid on niimoodi jäädavalt läinud. Samuti näeme ebay- oksjonitel otsest hävingut ahnusest ja lollusest, kus keskaegsete koodeksite, inkunaablite ja paleotüüpide köited on lahti kistud ja leheküljed eraldi müüki pandud, samuti vanadest trükistest on välja lõigatud puu- ja vasegravüürid, neid eraldi müües.Kui avastate vanu trükiseid ja kirju, millega pole midagi peale hakata, siis Wilholmi Raamatukogu võtab need meeleldi vastu või hindab nende väärtust.

Scrivit: T. Wilu

23.03.2016 A. D

Ühest leiust...

Defektne haruldane katekismus 1871? Enne restaureerimist.
WAB ; TH:1120-I-R ; 3107

Selle aasta veebruari alguses sai WAB kollektsioon taas rikkamaks ühe haruldase raamatu võrra. Eelmise aasta alguses sai oksjonilt ostetud  terve kastitäis vanu raamatuid, mis olid kahjustatud ja väga hallitunud. Nüüd kui sai läbi vaadatud ka kasti seisma jäänud kõige räbaldunumad köited, hakkas silma ka ilma tiitelleheta ja räbalais köide, paberi järgi otsustades piirdaatumites 1860...1875 ja teksti järgi sai kohe aru, et see on üks Körberi katekismuse arvukatest trükkidest „Õnsa Lutterusse weikenne katekismus, ärraselletud. Trükitud Tallinnas Lindforsi pärijate trükikojas. Just tolle aja kohta hea kvaliteediga paber on  päästnud selle raamatu hävingust ja hoidnud vastupidavana kahjustusprotsessidele, mis talle osaks saanud. Raamatud lähemalt uurides ja võrreldes retrospektiivse andmebaasiga tekkis algul kahtlus, et see võib olla desideraat ehk teadaolev, kuid seni leidumuseta trükis,mida samanimelise väljaande kohta on mitmeid registreeritud. Kaanelehel olev proviniens ehk omanikutähis märgib aastat 1888, Julius Wakmann, sellega sai välistatud sellest ajast hilisemad trükid ja seda tunnistas ka paber. Saates mõõtmed ja pildid Rahvusraamatukokku, tehti seal veel võrdlused ja sedastati, et kõige suurem kokkulangevus on 1871 aasta trükiga kui tegemist pole ikkagi mõne seni leidumuseta trükiga, kuid selleks võrdlusmaterjali pole ju saadaval. Kui see on kindlalt 1871 aasta katekismuse trükk, siis on ikkagi tegemist väga haruldase raamatuga, sest ESTER jt. Andmebaasid näitavad selle leiduvuseks vaid 1 eksemplar Rahvusraamatukogus, nüüd saab leiduvusele lisada juurde ka WAB trükise. 1871 trükisel on 191 lehekülge, meie kirjeldatavas köites puudub ka viimane leht. Lähiajal alustatakse köite restaureerimist.

   Seda katekismust trükiti 40 korral perioodil 1864-1900 ja on Martin Lutheri (1483-1546) katekismuse järgi kirjutanud Martin Georg Emil Körber (1817-1893). Ta oli baltisaksa estofiil ja pastor  Ansekülas, Võnnus ning Kuressaares. Ta pärineb suurest baltisaksa pastorite Körberite suguvõsast. Tema kirjaloomingu maht on tohutu ja seda enamalt veel eesti keeles, kirjatööle lisame juurde ka tema muusikalise loomingu. „Õnsa Lutterusse weikenne katekismus, ärraselletud“ on Körberi väljaannetest arvukam ning selle väljaande hilisema toimetamise võttis aluseks Wilhelm Kentmann (1861-1938).

WAB raamatukogus nimetaks ära veel M. Körberi: „Taewa Löokenne ehk mönnusad waimolikkud laulud.“ 1862 (R – haruldane) ja „Sarema Sioni laulik teel taewa linna / Laulo koggo kodduseks jummalatenistuseks Ansekülla öppetajast kirjotud“ 1876 (R).

Curavit: T. Wilu

11.02.2016 A. D

Lugemisringid kui raamatukogude aluspanijad

Laenutajate registreerimine 18. saj. baltisaksa lugemisringluses.
Kreeka-ladinakeelne Platoni teosed 1781.
WAB-I-R ; FH:1045-2953

  18. sajandil alustasid Eesti- ja Liivimaal tegevust lugemisringid. Eestvedajateks olid baltisakslased, sest nende seas oli tol ajal lugemus kõige suurem. Esimene lugemisringi või siis lugemisseltsi asutaja oli August Wilhelm Hupel (1737-1819) Põltsamaal 1772. Ta kogus ümbruskonna lugejatelt kokku soovid, millist lektüüri sooviti lugeda ning ka omaosaluse raha teoste ostmiseks. Raamatuid ostis ta peamiselt Riiast raamatukaupmehelt Johann Friedrich Hartknochilt (1740-1789), aga ka Saksamaalt Leipzigist. Kui raamat saabus tellijale, läks see ringlusesse, kes omaosalust polnud tasunud, aga soovisid raamatut lugeda, pidid maksma ikkagi laenutamise eest. Igal juhul oli selline lugemisviis odavam kui igaüks peaks ise endale raamatuid soetama. Iga lugeja tegi raamatusse sissemärke oma kasutamisest. Wilholmi kollektsioonis on selliste lugemisringide sissekannetega raamatud peamiselt baltica kollektsioonis, vähemal määral ka eestikeelsetes raamatutes, mis tõendab seda,   et sellist ühislugemist oli ka eestlaste seas. Eestlastel ehk tol ajal mittesakslased (umdeutsch) oli ühislugemine juba 18. sajandil, kuid mitte lugemisringina vaid lihtsalt olude sunnil herrnhuutluse ehk pietistliku vagadusliikumise ajal. Esiteks oli raamatuid maarahva seas vähem üleüldse editeeritud kui baltlastele saksakeelseid trükiseid, teiseks oli ka lugejaid vähe ning kogukondlike kokkutulemiste ajal loeti raamatutest peatükke ette. Kolmandaks tingis ühislugemist ja otseselt raamatute salajast ringlust herrnhuutluse keelustamine 1743-1764. Ning kui Katariina II (1729-1796) 1764 keeldu kergendas, olid herrnhuutlike raamatute omamine ikkagi põlisrahvale keelatud. Igatahes maarahvas raamatutesse kasutus-sissekandeid ei teinud, sest raamatute laenutamise mõte polnud mitte lugemuse ergutamine vaid vaimulik-pietistlik harimine ning ringlus toimus vennastekoguduse liikmete seas.

   August Wilhelm Hupel taotles lugemise populariseerimist oma ajastust tulenevalt, ta oli 18. sajandi ehk valgustusaja (Aufklärung) kaasaegne inimene. Valgustusajal algas massiline raamatute levik ning kui enne oli peamine temaatika usukirjandus, siis sel ajal hakkasid esiplaanile tulema loodusteadused ja ilukirjandus, samuti ajalugu, mis sai tõuke orientalismi ja antiikmaailma populaarsusest. Ratsionalism rajas endale teed. Liivimaal tekkis juurde uus eestikeelne  kirjanduslooline liik – perioodika. Esimese eestikeelse ajakirja andis andis välja Peter Ernst Wilde, (1732-1785), Põltsamaal ja ta oli samuti baltisakslasest estofiil, tegutses seega Hupeli ajal ja temaga kõrvuti, kuigi läbisaamine oli neil konkureerivat laadi. Ajakirjad ja ajalehed levisid maarahva seas kuni 19. saj.  lõpuni tihti ühiskondlikult, käidi külakorda uudiseid ajalehtedest ette lugemas. Kokkuvõtvalt: baltisakslaste seas oli ühislugemine loomulik tegevus, eriti saksa käsitööliste seas, mõisates olid juba suured raamatukogud olemas. Maarahva seas oli ühislugemine organisatoorne seltside juures, kus hiljem kasvasid välja koguni ühiskondlikud raamatukkogud, näiteks kultuuriseltsidest külaraamatukogud ja kirikute juures koguduste raamatukogud. Need kogukondlikud raamatukogud aga lõpetasid enamuses oma tegevuse 1940 aasta okupatsiooni tulemusel, mil algas kultuurigenotsiid ja sellest ajast kuni taasiseseisvuseni hävitati arvatavalt kuni 25 miljonit trükist!

Curavit: T. Wilu

07.02.2016 A. D.

Habent sua fata libelli!

Ükskord küsis üks kaitseministeeriumi töötaja, kellel on hoopis teine nägemus raamatulultuurist, et: "milleks neid vanu raamatuid kogu aeg tarvis restaureerida ja raha selleks kulutada? Võiks olla igast vanast raamatust vaid üks korralikult restaureeritud eksemplar rahvusraamatukogus ja kõik." Võiks siis küsida, et milleks ka näiteks mööblit restaureerida, olgu siis igast meistritööst üks muuseumis...? Pealegi, vanu asju (artefakte) tahavad ju omada peale raamatukogude ja muuseumide ka teised, kes vähegi neist huvitatud. Vaatame teemat üldisest plaanist. Siin kehtib selline mõiste nagu kultuuripärand. See on inimtegevusest tekkinud vaimse ja materiaalse loomingu tulemuse pärandu tulevatele põlvedele. Kultuuripärand on ühiskondlik ja avatud kättesaamiseks kõigile! Kultuuripärand ei sisalda vaid abstraktset loomingut vaid selle hulka kuuluvad ka kõik ajaloolised füüsilised objektid, kui tegemist on antikvaarse kultuuripärandiga. Uuemaid raamatuid ostetakse sisu või temaatilise tarviduse järgi. Mida vanem on raamat seda tähtsamaks muutub ta kui objekt ise. 16.-15. sajandi trükised on alati kallid olenemata nende sisust. Primaarne hinnakujundaja on artefakti vanus. Igal vanal esemel on oma lugu sellest, mismoodi see ajas kasutamist on leidnud.

 

Curavit: T. Wilu

02.2016 A.D.

Raamatudoonorlus

1739 aasta esimese eestikeellse piibli kaante seest leitud 17. sajandist pärit epistlite raamatu fragmentaalid. WAB.

Mõnikord leiavad restauraatorid vanade raamatute kaante seest kaanetäidisena olnud makulaati. See on makuleeritud paber, mõnest vanemast raamatust või käsikirjast, mis pole käitmise ajal enam mingit tähtsust omanud. Makulaadiks võis osutada ka mõni keelatud raamat! Kuna paber oli vanasti kallis, siis kasutati kõiki jääke põhjalikult ära. Makulaate kohtame kaanetäidistes kuni 19. saj. keskpaiga trükisteni, hilisemad täited on juba harvemad ja leiduvad vaid nn. koduköidetes. See on seletatav sellega, et sellel perioodil muutus paberi tootmise tehniloogia ja paber muutus odavamaks ning kättesaadavamaks ning kadusid puukaaned, kus oli köitmisel tarvis köitenaha alus tihendada paberiga. Eestiski on kuulsamad kaaneleiud olnud näiteks Wanradt- Koelli katekismuse fragmendid, leitud 1929 ja TLÜ Akadeemilise Raamatukogu baltika fondist leitud Eestis olevad vanima trükitud raamatu fragmendid (1457), leitud 2013.

 Kui tegemist on keelatud raamatu fragmentidega, siis need võivad olla ka ainsad artefaktid mis sellest raamatust üldse säilinud on. Nii ka selle sama Wanradt-Koelli katekismuse fragmentide puhul, rohkem pole sellest raamatust enam midagi rohkem teada.

Curavit: T. Wilu

02.2016 A. D.