Carl Matthias Henning, 1774-1856

 Baltisaksa estofiil Carl Matthias Henning

  Räägime lähemalt ühest eesti estofiilist, kelle raamatuid ja käsikirju on Wilholmi Raamatukogu fondides. Laiemale üldsusele suhteliselt tundmatu, aga kultuuri- ja ajaloohuvilistele peaks olema küllaltki tuttav.

 Carl Matthias Henning, 1774-1856. Oli Eesti vaimulik. Ta õppis Tallinna toomkoolis ja Jena Ülikoolis. Oli aastatel 1794–1801 koduõpetaja. Ordineeriti 16. märtsil/28. märtsil 1802 õpetajaks. Ta oli aastatel 1802–1852 Järva-Peetri Püha Peetruse koguduse õpetaja.

  Mõnedes eestikeelsetes raamatutes on märgitud eestipärane nimi Karel Maddis Henning. Ta oli esimeste baltisaksa estofiilide seas, kelle mureks oli põlisrahva (umdeutsch) harimine. Hoolitses selle eest, et vaimulik kirjandus, aga eelkõige Piiblid jõuaksid talurahva lugemisvarasse, asutas 1832 Järva-Peetri Abipiibliseltsi. Tema kirjanduslooming avanes 19. sajandi alguses ja jäi Eesti- ja Liivimaa teise pietistlikku usulisse perioodi ja seetõttu kogu tema looming koosnes vagaduskirjandusest. TiraaĆŸid ulatusid kümnetesse tuhandetesse nagu varasemalt ka Friedrich Gustav Arveliusel. Raamatuid levitas üliodavalt köstrite, koolmeistrite ja raamatukaupmeeste vahendusel. Polnud mitte vaid raamatute autor vaid ka toimetaja (Gresseli kalendrid) ning tõlkija. Tema tähtsam tõlketüü on Thomas a Kempise (1380-1472) traktaat “Käimisest Kristuse järel” (Libri quattuor de imitatione Christi), mis ilmus eestikeelsena 1821 ja 1841. Nagu ikka ratsionalismist mõjutatuna, püüdis ta rahvast valgustada üle vaimulikkuse piiride, tuntud eestikeelne raamat oli kokandusest: “Uus köki ja koka ramat.” Seda raamatut ilmus kolmes trükis, 1824, 1825 ja 1829.

  Wilholmi WAB kollektsioonis leidub tema väljaandeid:

“Kaks kord wiiskümmend kaks Piibli-luggemist wannast ja uest testamentist, ja Luggemissed pühha Apostlide teggudest, ja kuida nemmad kulutanud Jummala riki, / mis meie Ma rahwa laste öppetusseks Saksa kelest [Johann Hübneri järgi] Ma kele on üllespannud Karel Maddis Henning ; ill. Andrei Šelkovnikov.” Tallinn 1821, trükiti Gresseli trükikojas. 302 lk. ja 29 vaselõiget. Ilmus veel 1837 aastal, samuti vaselõigetega. See on samuti Henningu tõlketeos.

Suur ärralunnastamisse pääw, meie Issanda Jesusse Kristusse kannatamisse ning surma önsaks tähhelepannemisseks, Iggapäwase 24 tunni peäle üllespandud / Ühhe Saksakele Peakirja järrel on sedda, meie Eestima-rahwa heaks ja önnistusse kassuks, sedda möda, kui Waimust temmale antud, wötnud kirjotada, Karel Maddis Henning, Jerwama Petri-kihelkonna Öppetaja.” Tallinn 1835. Lk. 264.(TH-499-I-R). Lindforsi pär. trükikojast. Sellest raamatust ilmus ka teine trükk 1866.

“Pühhapäwade ning suurte Pühhade Epistli-jutlussed, ehk Õppetussed Jummala laste õigest ellust. 1.jäggo, Selle sees on need 37 jutlust, essimessest Kristusse Tullemisse Pühhast sadik, Nellipühhini.” Tallinn 1837, Lindforsi trükk, 603 lk.(TH-318-I-R). Kaunis pimetrükis nahkköites ja lukkumitega. See on mahukas jutluse- ja epistliraamat. Tõlketöö, kuid pole teada algupärast autorit.

“Palwe-ramatokenne Lastele.” Tallinn 1839, Lindforsi pär. trükikojast,3. trükk. 38 lk. (TH-375-I-R). Esimene trükk ilmus 1838, 2 trk. 1839. Selle väikese raamatuga ilmus samas ka teine, samast Lindforsi trükikojast : “Armastusse and lastele, kes waggaks ja önsaks tahtwad sada.” 24 lk. (TH-376-I-R).

“Käimissest Kristusse järrel. Nelli ramatut,/ mis Ma kele on üllespannud Karel Maddis Henning.” Tallinn 1841, Gresseli trükikoda, 2. trk. 236.lk. Esimene trükk ilmus 1821. (TH:830-I-R).

 WAR ehk arhiivi fondis on Henningu kirjutatud 9 autograafi, isikuteated Järva- Peetri pastoraadist, piirdaatumitega 1837-1847 (F-1; T-41) ja tema poja Georg Henningu (1823-1874, vana kalendri järgi) autograaf 1854 samuti Järva-Peetrist (F-3; T-5). 

Ühtekokku on ta autorina avaldanud umbes 39 teost, sinna juurde veel mõned tõlkeraamatud lisada. Raamatutest on ka pildid siin kodulehe galeriis - Raamatud.

 

Curavit: T. Wilu

25.03.2016 A. D

Raamatuhävingu ajaloost

Numa raamatute põletamine Roomas. Puugravüür Titus Liviuse raamatust "Lucius Florus" 1619, lk. 697. Wilholmi kollektsioonist.

Habent sua fata libelli - ka raamatutel on oma saatus. Senikaua kuni on kestnud kirjakultuur, on kijralikku informatsiooni kogu aeg hävitatud ja hävingud on toimunud ka inimfaktorist sõltumata. Esimene suurim kirjavara häving inimfaktori süül toimus 48 e.Kr. Aleksandria raamatukogu põletamisega araablaste poolt. Selle katastroofi tõttu tekkis hellenismi kirjalike allikate perioodi suur lünk. Teine inimsüül hävitatud antiikne raamatukogu hävitati Serapeionis, mille asutas Ptolemaios III, 389 või 391 p. Kr hävitati see konflikti käigus ilmikute ja kristlaste vahel. Aastal 181 e. Kr leiti Roomas kuninga Numa Pompiliuse (715-673 e. Kr.) raamatud, tema poja Pomponi hauast. Raamatud vaatas üle Rooma preetor Quintus Petillius Spurinus (srn. 176 e. Kr.) ja määras need põletamisele, kuna arvas need ohuks olevat vanarooma usundile, tekitades aga selle tegevusega skandaale ja pahameelt.
Raamatud ja käsikirjad on hävinud loodusõnnetustes või inimtegevusel: laiali kantud, hävinud hoolimatusest jt. inimsüül tekkinud õnnetustes. Kuid kirjalikku kirjavara on ka otseselt hävitatud neis leiduva informatsiooni tõttu, pole vahet, kas poliitilise või religioosse ideoloogia põhjustel. Kas me peaksime seda alati hukka mõistma? See, mis kauges minevikus tehtud, oli tolle ajastute ühiskondlik norm, meie saame taunida vaid lähiajaloo hävitamisi, mil hävitustöid on tehtud vastavalt meie ajastu kultuurilisele mõtlemisele. Kirjakultuuriga on alati kaasas käinud ühiskondlik- ja poliitiline tsensuur, mis ühest küljest püüdis vältida keelatud informatsiooni fikseerimist ja sellega kaasnevat informatsiooni hävitamist kuid teisest küljest, kui informatsioon siiski üles kirjutati, siis järeltsensuurina hävitas selle info. Informatsiooni tsensuur ja hävitamine kerkib alati esile kõige rohkem diktatuuri- ja äärmuspoliitilistes ühiskondades, seda on alati olnud ajaloos ja on ka praegugi. Keskajast pole laiaulatuslikke raamatute hävitamisi teada, kuid siiski neid hävitati, nt. Inglismaal John Wycliffe piiblite hävitamine (esimene ingliskeelne piiblitõlge) 14. saj. lõpus. Taas algasid raamatute autodafeed reformatsiooni tulekuga 16. sajandil, mil katoliiklased ja luterlased vastastikku teineteise raamatuid põletasid. 1559 aastal andis Vatikan välja koguni keelatud raamatute nimekirja : “Index librorum prohibitorum.” See oli nn. raamatute must nimekiri, sinna kantud raamatud ja nende autorid olid keelatud ja kuulusid hävitamisele. Sellest perioodist on teada ka Martin Lutheri katekismus 1525 aastast, mida trükiti Lübeckis ka eestkeelselt, kuid kui partii oli valmis saatmiseks sealt Eesti- ja iivimaale, trükised konfiskeeriti ja hävitati ning sellest trükist pole senini teada ühtegi säilinud eksemplari. Nimetatud katekismus on esimene teadaolev trükitud eestikeelse tekstiga raamat.
20. sajandil algasid raamatute põletamised Saksamaal natside ajal, hävitati peamiselt juudiautorite raamatuid aga ka kommunistlikke teoseid. Kuna natside hävitustööd kirjavaramu kallal olid niivõrd laialdased, kõikjal neis piirkondades mida nad okupeerisid, pole praegugi teada, kui palju üleüldse kirjavara hävitati. Natsidest ei jäänud maha ka kommunistid, ka nemad tegid hävitustööd seal, kus nad okupoeerisid. Nii niatsid kui kommunistid, kui nad vahel raamatuid ei hävitanud, siis vähemalt vedasid need endale minema ehk siis varastasid. Loomulikult hävisid paljud avalikud ja eraraamatukogud nii Esimese- kui Teise maailmasõja sõjategevuses, kuid raamatuid on hävitanud ka neile eelnevad ja järgnevad sõjad. Eestis algas raamatute hävitamine 1940 Nõukogude Venemaa okupatsiooniga, 1941-44 Saksamaa okupatsiooni ajal küll kõrvaldati arvukalt trükiseid avalikest raamatukogudest, kuid otseselt ei hävitatud. Pärast teistkordset nõukogude okupatsiooni 1944 algas raamatute hävitamine taas ja palju laialdasemalt. Kogu nõukogude okupatsiooni perioodi vältel hävitati Eestis umbes 25-26 miljonit trükist. Kommunistlik kultuuripärandi genotsiid oli ka Aasias, nimelt Hiinas 1966-1976, seal tekitati maailma kultuuripärandile korvamatut kahju. Siinjuures rõhutaks, et kõige suuremat kahju kultuurivara hävitamisel saavad need riigid, kus hävitustöö toimub ehk siis hävitajate ühiskond ise! 1966 aastasse jääb ka Firenzes toimunud Arno jõe uputus, mil said kannatada muuseumid, arhiivid ja raamatukogud. Selle uputusega kahjustatud raamatute hullk on niivõrd suur, et neid restaureeritakse veel seniajani.
Poliitilised ja religioossed kirjavara hävitamised toimuvad nüüdki. Iraagi sõjas 1990-2003, Basra raamatukogu põletati maani maha 11-12 aprillil 2003, kus oli üle 700 haruldase araabiakeelset käsikirja ja 8500 antiikset koodeksit. 13. aprillil panid marodöörid põlema Iraagi Rahvusraamatukogu, seal põlesid maha 8500 antiikset käsikirjalist koodeksit. Nende kahe suurema ja ka väiksemate raamatukogude ning muuseumide hävingus on omajagu süüdi ka ameeriklased, kelle süül sõda üldse alguse sai. Hetkel hävitavad kultuuripärandit ISIS- e äärmusislamistid, nende hävitustööd on veelgi laialdasemad. Aga oleme kindlad, et seda hävingut on ka tulevikus, sest inimloomus on juba selline, et mida inimene loob seda on ta võimeline ka hävitama!

Lokaalsed kirjavara hävimised toimuvad meie lähiümbruses pidevalt, näiteks vanade majade remondi või lammutamise korral visatakse sealt leitud raamatud ja kirjad tihti lihtsalt minema, süüvimata nende sisusse ja juhtubki vahest nii, et kaovad küllaltki haruldased eksemplarid, ei saa välistada, et koguni ainueksemplarid on niimoodi jäädavalt läinud. Samuti näeme ebay- oksjonitel otsest hävingut ahnusest ja lollusest, kus keskaegsete koodeksite, inkunaablite ja paleotüüpide köited on lahti kistud ja leheküljed eraldi müüki pandud, samuti vanadest trükistest on välja lõigatud puu- ja vasegravüürid, neid eraldi müües.Kui avastate vanu trükiseid ja kirju, millega pole midagi peale hakata, siis Wilholmi Raamatukogu võtab need meeleldi vastu või hindab nende väärtust.

Scrivit: T. Wilu

23.03.2016 A. D

Ühest leiust...

Defektne haruldane katekismus 1871? Enne restaureerimist.
WAB ; TH:1120-I-R ; 3107

Selle aasta veebruari alguses sai WAB kollektsioon taas rikkamaks ühe haruldase raamatu võrra. Eelmise aasta alguses sai oksjonilt ostetud  terve kastitäis vanu raamatuid, mis olid kahjustatud ja väga hallitunud. Nüüd kui sai läbi vaadatud ka kasti seisma jäänud kõige räbaldunumad köited, hakkas silma ka ilma tiitelleheta ja räbalais köide, paberi järgi otsustades piirdaatumites 1860...1875 ja teksti järgi sai kohe aru, et see on üks Körberi katekismuse arvukatest trükkidest „Õnsa Lutterusse weikenne katekismus, ärraselletud. Trükitud Tallinnas Lindforsi pärijate trükikojas. Just tolle aja kohta hea kvaliteediga paber on  päästnud selle raamatu hävingust ja hoidnud vastupidavana kahjustusprotsessidele, mis talle osaks saanud. Raamatud lähemalt uurides ja võrreldes retrospektiivse andmebaasiga tekkis algul kahtlus, et see võib olla desideraat ehk teadaolev, kuid seni leidumuseta trükis,mida samanimelise väljaande kohta on mitmeid registreeritud. Kaanelehel olev proviniens ehk omanikutähis märgib aastat 1888, Julius Wakmann, sellega sai välistatud sellest ajast hilisemad trükid ja seda tunnistas ka paber. Saates mõõtmed ja pildid Rahvusraamatukokku, tehti seal veel võrdlused ja sedastati, et kõige suurem kokkulangevus on 1871 aasta trükiga kui tegemist pole ikkagi mõne seni leidumuseta trükiga, kuid selleks võrdlusmaterjali pole ju saadaval. Kui see on kindlalt 1871 aasta katekismuse trükk, siis on ikkagi tegemist väga haruldase raamatuga, sest ESTER jt. Andmebaasid näitavad selle leiduvuseks vaid 1 eksemplar Rahvusraamatukogus, nüüd saab leiduvusele lisada juurde ka WAB trükise. 1871 trükisel on 191 lehekülge, meie kirjeldatavas köites puudub ka viimane leht. Lähiajal alustatakse köite restaureerimist.

   Seda katekismust trükiti 40 korral perioodil 1864-1900 ja on Martin Lutheri (1483-1546) katekismuse järgi kirjutanud Martin Georg Emil Körber (1817-1893). Ta oli baltisaksa estofiil ja pastor  Ansekülas, Võnnus ning Kuressaares. Ta pärineb suurest baltisaksa pastorite Körberite suguvõsast. Tema kirjaloomingu maht on tohutu ja seda enamalt veel eesti keeles, kirjatööle lisame juurde ka tema muusikalise loomingu. „Õnsa Lutterusse weikenne katekismus, ärraselletud“ on Körberi väljaannetest arvukam ning selle väljaande hilisema toimetamise võttis aluseks Wilhelm Kentmann (1861-1938).

WAB raamatukogus nimetaks ära veel M. Körberi: „Taewa Löokenne ehk mönnusad waimolikkud laulud.“ 1862 (R – haruldane) ja „Sarema Sioni laulik teel taewa linna / Laulo koggo kodduseks jummalatenistuseks Ansekülla öppetajast kirjotud“ 1876 (R).

Curavit: T. Wilu

11.02.2016 A. D

Lugemisringid kui raamatukogude aluspanijad

Laenutajate registreerimine 18. saj. baltisaksa lugemisringluses.
Kreeka-ladinakeelne Platoni teosed 1781.
WAB-I-R ; FH:1045-2953

  18. sajandil alustasid Eesti- ja Liivimaal tegevust lugemisringid. Eestvedajateks olid baltisakslased, sest nende seas oli tol ajal lugemus kõige suurem. Esimene lugemisringi või siis lugemisseltsi asutaja oli August Wilhelm Hupel (1737-1819) Põltsamaal 1772. Ta kogus ümbruskonna lugejatelt kokku soovid, millist lektüüri sooviti lugeda ning ka omaosaluse raha teoste ostmiseks. Raamatuid ostis ta peamiselt Riiast raamatukaupmehelt Johann Friedrich Hartknochilt (1740-1789), aga ka Saksamaalt Leipzigist. Kui raamat saabus tellijale, läks see ringlusesse, kes omaosalust polnud tasunud, aga soovisid raamatut lugeda, pidid maksma ikkagi laenutamise eest. Igal juhul oli selline lugemisviis odavam kui igaüks peaks ise endale raamatuid soetama. Iga lugeja tegi raamatusse sissemärke oma kasutamisest. Wilholmi kollektsioonis on selliste lugemisringide sissekannetega raamatud peamiselt baltica kollektsioonis, vähemal määral ka eestikeelsetes raamatutes, mis tõendab seda,   et sellist ühislugemist oli ka eestlaste seas. Eestlastel ehk tol ajal mittesakslased (umdeutsch) oli ühislugemine juba 18. sajandil, kuid mitte lugemisringina vaid lihtsalt olude sunnil herrnhuutluse ehk pietistliku vagadusliikumise ajal. Esiteks oli raamatuid maarahva seas vähem üleüldse editeeritud kui baltlastele saksakeelseid trükiseid, teiseks oli ka lugejaid vähe ning kogukondlike kokkutulemiste ajal loeti raamatutest peatükke ette. Kolmandaks tingis ühislugemist ja otseselt raamatute salajast ringlust herrnhuutluse keelustamine 1743-1764. Ning kui Katariina II (1729-1796) 1764 keeldu kergendas, olid herrnhuutlike raamatute omamine ikkagi põlisrahvale keelatud. Igatahes maarahvas raamatutesse kasutus-sissekandeid ei teinud, sest raamatute laenutamise mõte polnud mitte lugemuse ergutamine vaid vaimulik-pietistlik harimine ning ringlus toimus vennastekoguduse liikmete seas.

   August Wilhelm Hupel taotles lugemise populariseerimist oma ajastust tulenevalt, ta oli 18. sajandi ehk valgustusaja (Aufklärung) kaasaegne inimene. Valgustusajal algas massiline raamatute levik ning kui enne oli peamine temaatika usukirjandus, siis sel ajal hakkasid esiplaanile tulema loodusteadused ja ilukirjandus, samuti ajalugu, mis sai tõuke orientalismi ja antiikmaailma populaarsusest. Ratsionalism rajas endale teed. Liivimaal tekkis juurde uus eestikeelne  kirjanduslooline liik – perioodika. Esimese eestikeelse ajakirja andis andis välja Peter Ernst Wilde, (1732-1785), Põltsamaal ja ta oli samuti baltisakslasest estofiil, tegutses seega Hupeli ajal ja temaga kõrvuti, kuigi läbisaamine oli neil konkureerivat laadi. Ajakirjad ja ajalehed levisid maarahva seas kuni 19. saj.  lõpuni tihti ühiskondlikult, käidi külakorda uudiseid ajalehtedest ette lugemas. Kokkuvõtvalt: baltisakslaste seas oli ühislugemine loomulik tegevus, eriti saksa käsitööliste seas, mõisates olid juba suured raamatukogud olemas. Maarahva seas oli ühislugemine organisatoorne seltside juures, kus hiljem kasvasid välja koguni ühiskondlikud raamatukkogud, näiteks kultuuriseltsidest külaraamatukogud ja kirikute juures koguduste raamatukogud. Need kogukondlikud raamatukogud aga lõpetasid enamuses oma tegevuse 1940 aasta okupatsiooni tulemusel, mil algas kultuurigenotsiid ja sellest ajast kuni taasiseseisvuseni hävitati arvatavalt kuni 25 miljonit trükist!

Curavit: T. Wilu

07.02.2016 A. D.

Habent sua fata libelli!

Ükskord küsis üks kaitseministeeriumi töötaja, kellel on hoopis teine nägemus raamatulultuurist, et: "milleks neid vanu raamatuid kogu aeg tarvis restaureerida ja raha selleks kulutada? Võiks olla igast vanast raamatust vaid üks korralikult restaureeritud eksemplar rahvusraamatukogus ja kõik." Võiks siis küsida, et milleks ka näiteks mööblit restaureerida, olgu siis igast meistritööst üks muuseumis...? Pealegi, vanu asju (artefakte) tahavad ju omada peale raamatukogude ja muuseumide ka teised, kes vähegi neist huvitatud. Vaatame teemat üldisest plaanist. Siin kehtib selline mõiste nagu kultuuripärand. See on inimtegevusest tekkinud vaimse ja materiaalse loomingu tulemuse pärandu tulevatele põlvedele. Kultuuripärand on ühiskondlik ja avatud kättesaamiseks kõigile! Kultuuripärand ei sisalda vaid abstraktset loomingut vaid selle hulka kuuluvad ka kõik ajaloolised füüsilised objektid, kui tegemist on antikvaarse kultuuripärandiga. Uuemaid raamatuid ostetakse sisu või temaatilise tarviduse järgi. Mida vanem on raamat seda tähtsamaks muutub ta kui objekt ise. 16.-15. sajandi trükised on alati kallid olenemata nende sisust. Primaarne hinnakujundaja on artefakti vanus. Igal vanal esemel on oma lugu sellest, mismoodi see ajas kasutamist on leidnud.

 

Curavit: T. Wilu

02.2016 A.D.

Raamatudoonorlus

1739 aasta esimese eestikeellse piibli kaante seest leitud 17. sajandist pärit epistlite raamatu fragmentaalid. WAB.

Mõnikord leiavad restauraatorid vanade raamatute kaante seest kaanetäidisena olnud makulaati. See on makuleeritud paber, mõnest vanemast raamatust või käsikirjast, mis pole käitmise ajal enam mingit tähtsust omanud. Makulaadiks võis osutada ka mõni keelatud raamat! Kuna paber oli vanasti kallis, siis kasutati kõiki jääke põhjalikult ära. Makulaate kohtame kaanetäidistes kuni 19. saj. keskpaiga trükisteni, hilisemad täited on juba harvemad ja leiduvad vaid nn. koduköidetes. See on seletatav sellega, et sellel perioodil muutus paberi tootmise tehniloogia ja paber muutus odavamaks ning kättesaadavamaks ning kadusid puukaaned, kus oli köitmisel tarvis köitenaha alus tihendada paberiga. Eestiski on kuulsamad kaaneleiud olnud näiteks Wanradt- Koelli katekismuse fragmendid, leitud 1929 ja TLÜ Akadeemilise Raamatukogu baltika fondist leitud Eestis olevad vanima trükitud raamatu fragmendid (1457), leitud 2013.

 Kui tegemist on keelatud raamatu fragmentidega, siis need võivad olla ka ainsad artefaktid mis sellest raamatust üldse säilinud on. Nii ka selle sama Wanradt-Koelli katekismuse fragmentide puhul, rohkem pole sellest raamatust enam midagi rohkem teada.

Curavit: T. Wilu

02.2016 A. D.