Ka paberit pestakse!

Jah, ka paberit pestakse! Mis puhul on selleks vajadus? Paberit pestakse vaid konserveerimise etapis. Vajadust selleks on mitmeid. 

Saasteained. Mehhaaniliselt saab eemaldada saasteained vaid paberi pinnalt, kui saasteained on aga paberi sees, siis on võimalik need võimalik eemaldada vaid välja pestes. 

Happesus. Halva paberi kvaliteedi puhul, kui paber on toodetud puidu tselluloosist ja sisaldab ligniini, läheb paber happeliseks jääkainete tõttu, mis on endogeensed saasteained. Kui happesus pole liiga suur, aitab paberi ainuüksi paberi pesemine, suure happesuse korral lisatakse pesuvette neutralisaatoreid (kaltsiumkarbonaat, naatriumvesinikkarbonaat jt.) vajadusel paber ka puhverdatakse ehk muudetakse veidi aluseliseks.

Kui paber paranduses kasutatakse vett sisaldavaid liime, dekstriinliimi või modifitseeritud tselluloosi, paber on vana ja saastunud, on samuti tarvis paber pesta, sest saasteaineid sisaldavat paberit vett sisaldavate liimidega parandades, tekivad saatseainete tõttu liimitud kohtade servadele saaste voolujooned.

Kõik paberid vajavad pärast pesemist liimistamist. Paberi tootmises kaetakse paberid liimistusega, et materjali struktuuri paremini koos hoida, liimistuseks oli vanasti želatiin, hiljem alumiiniumsulfaat, kampol ja parafiin, metüültselluloos. kui tindipliiatsiga tõmmata joon liimistamata paberile, valgub see servadest veidi laiali, nagu kirjutataks märjale paberile. 

Eriti hapra paberi pesemisel lisatakse pesuveele etanooli (v.a. käsikirjade paberitele) või pestakse siis vaakumlaual. 

Paberit pestakse tavalise puhta veega, kuid mõned protseduurid vajavad kas destilleeritud või deioniseeritud vett.

Pärast pesemist ja liimistamist paber pressitakse kalevi- või linakanga vahel ning järelpress on filterpaberite vahel.

T. Wilu

Varjatud info leidmine

Informatsioon võib tekstides olla varjatud kas kahjustuse või teadliku tegevuse tõttu, näiteks tsensor või muul viisil on kirjatähed tindiga kaetud. Kui materjal on läbipaistev, siis pole enam sellest problleemi. Tekste tagantpoolt valgustades lihtvalgustusega ning eestpoolt infrapuna valguses lainepikkusega 800-900 nm. võib kahjustatud või varjatud teksti taas välja tuua. Mõnel määral kustutatud tekste aga ultraviolettvalgusega 100-300 nm. Infrapuna valguses peab teksti veel fikseerima läbi fotosensori, alles siis muutub tulemus nähtavaks. Alati see ei õnnestu, kõik oleneb ka sellest, mismoodi tekstipigment on olnud alusmaterjaliga seotud ja kuidas kahjustunud. Näiteks kui paber või pärgament on täiesti läbi põlenud või tekste on maha kooritud (skalpelliga kraabitud vms.).

T. Wilu

Kahjustused

Miks on vana paber kollane?

 

Iga vana paber ei koltu ehk ei muutu kollaseks. Kõik oleneb, kuidas on paber toodetud ja millised hilisemad ajafaktorist tingitud protsessid on seda muutnud ja kuivõrd elujõuline on siis paber. Näiteks kuni 19. saj. keskpaigani toodetud paber ei koltu iseenesest üldse, sest tehnoloogia ja põhimaterjal on teine. Koltub eelkõige puidumassist või hõlgedest toodetud paber ja see võib kollane olla juba tootmisest alates. Teeme vahet kollane ja koltunud. Kollane paber on kas kollase värvainega toodetud või materjali omapärast kollakat tooni. Koltunud paber on algselt valge aga hiljem vananedes kollaseks või beežiks muutunud. Üldiselt näitab koltumine kahjustust ja materjali halba kvaliteeti. Puidumassist toodetud paber sisaldab ligniini, see muudab paberi ka happeliseks, mis hakkab kiiresti tselluloosiahelas katkestama vesiniksidemeid, vabanevad vabad radikaalid, karbonüüd- ja karboksüülhapped (CHO, COOH). Toimub oksüdeerumine ja redutseerumine. Karbonüülrühm on kromofoor, mis põhjustabki materjalis orgaanilise aine värvuse. Seda protsessi kiirendavad füüsikalised tegurid nagu valgus- ja soojuskahjustus, liigne niiskus ja saasteained, peamiselt lämmastikoksiid (NOx), lämmastikdioksiid (NO2) ja süsinikdioksiid (CO3) jt. Nende faktorite tulemusel paber hapestub ja kahjustusprotsessid kiirenevad. Kollaseks muudab ka bioloogiline hallituskahjustus kolletena aga koltumine on põhiliselt keemilise reaktsiooni tulemus. Seega on koltumisprotsessis kolm faktorit: 1. paberi halb kvaliteet, 2. Endogeensed ja eksogeensed kahjustused ehk materjali seesmised ja välised keemilised ja füüsikalised mõjutused, 3. Kahe esimese faktori summeerumine aja jooksul. Mis on selle tulemus? Koltumisest tekkinud toon iseenesest ei ole kahjustaja vaid on indikaatoriks materjali seisukorrale ja kahjustusastmele. Paber muutub hapraks ja lõpuks pudedaks kuna selle materjali mikrostruktuur tselluloosi ahelas on täielikult lõhutud. Tugevalt koltunud materjalides tekib selline jääkaine nagu glükoos, seda on tunda paberist erituvast magusast lõhnast kui see konserveerimisel pesta, selline paber on nn. surnud paber, mille eluiga on praktiliselt lõppenud ja vaid vastavate konserveerimismeetoditega saab selle struktuuri kuidagi koos hoida, vahest mitte sedagi. Paber hakkas koltuma siis, kui selle tootmisel kasutati pinna liimistamisel (kõik paberid on kaetud liimistuskihiga, v.a. erandid) kalli želatiini asemel kampolit ja alumiiniumsulfaati, see toimus 1830- ndatest alates. 1851. a. võeti pleegitamiseks kasutusele klooritamisprotsess. Kloor on tugev paberi valgendaja aga samas ka selle eluea lühendaja. Paberit on võimalik ka tagasi valgemaks muuta, oleneb materjalist aga see pole siiski vajalik, v.a. graafiliste lehtede puhul, et oleks esteetilisem ja kus koltumine on pindmine valguse või saasteainete tõttu. Valgendamisprotsessid vanale paberile on samas kõik materjali tugevalt kahjustavad ja miks ei võikski vana asi olla koltunud värvi. Valgendamiseks kasutatakse selliseid reaktiive nagu näiteks: vesinikperoksiid, kloramiin, ammooniumhüdroksiid. Kloramiin on tugev kahjustaja ja mis jätab paberisse palju kloorijääke, kuid Ameerika konserveerimislaborid veel kasutavad seda. Kuna füüsikalistest teguritest kahjustab ja kolletab paberit eriti kiiresti ja põhjalikult päikesest UV kiirgus, saab selle UV kiirgusega ka paberit valgendada läbi veest filtri. Kas kaasaegne paber koltub? Kõik oleneb, milline on materjal ja tootmise tehnoloogia aga igatepidi on tänapäevase tehnoloogia ja materjaliga paber halvema kvaliteediga kui see, mida tehti kuni 19. sajandi alguseni.
Paberi happesust vähendatakse aga aluseliste reaktiividega, näiteks kaltsiumkarbonaat või naatriumvesinikkarbonaat on peamised neutraliseerijad, mõnikord piisab vaid paberi pesemisest. Happesust mõõdetakse pH skaalal +1-13,5, kus pH 6-7 on neutraalne. Eriti happeliste paberit korral (pH 4,3-5,0) korral materjal puhverdatakse ehk siis neutralisaatoritega nihutatakse materjali pH veidi aluselisse ossa. nii taashapestub pikema aja jooksul halva kvaliteediga paber pikema aja jooksul, piltlikumalt, langeb pH skaala järgi happelisse olekusse aeglasemalt. Kasutatakse ka kuivmeetodit, puhverlahusega piserdatud filterpaberi lehed asetatakse vanade happeliste lehtede vahele. Happesus ongi peamine vanadaja ning materjali lagundaja.Seetõttu ongi kaasaegsed arhiivi- ja raamatukogumaterjalid vastavuses kindlate ISO standartitele, kus on 11 kriteeriumit, milles esikohal pH neutraalne väärtus.

T. Wilu